Psalmide kogu lõpeb n-ö viiekordse 'halleluuja-refrääniga' - viis viimast psalmi, mis kõik on täispikitud 'Halleluuja!' või 'Kiitus Issandale' hüüetega. Nende psalmide autorid on jäänud anonüümseteks, vaid mõnedel on paar ajaloolist või isiklikku viidet; nende fookus on Jumala võimsatel tegudel.

Psalmist alustab julgelt: 'Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan (otsekui öeldes, ma kavatsen) Issandat kiita oma eluaja!' Miks on ta nii eesmärgipäraselt otsusekindel? Sellel on kaks põhjust:

esiteks - kõigil inimestel (nii printsidel kui tavalistel inimestel) on kalduvus pettuda (s 3, 4).

teiseks - inimene, kes selge pilguga enda ümber vaatab, võib leida palju põhjuseid miks mitte Loojat kiita - nt maailma rõhumisest, näljast, vangistusest, pimedusest moondunud pale.

Ta toob välja üheksa tingimust, mida läbi elades ja kogedes, võiks iga normaalne inimene pigem protesteerima kui kiitust avaldama hakata. On lohutav meelde tuletada kuidas Dostojevski oma romaanis 'Vennad Karamazovid' kirjutab: "Mu Hoosianna on esile paiskunud läbi suure kahtluste kuumutusahju"

See psalm räägib rõõmust, mida võime leida Jumalat kui kõige Loojat (s. 6) ja igavest Valitsejat (s. 10) ülistades. Ja seda Tema elumuutvate tegude tõttu (s. 7-9).
Psalm jätab küll lahtiseks küsimuse kuidas need muutused aset võivad leida ja mis võiks ülistaja osa ning vastutuse selles protsessis olla.

Ülistusel on pikk ja murerikas ajalugu - see on raskesti kätte võidetud otsus ja südameasend - see tõuseb kõrgemale kuid ei välista leina ja vihakarjeid. Kuid lõppde lõpuks - on ülistus meie esimene kohus ja igavene rõõm.