“Valgus” on üks Piibli võimsamaid ja dramaatilisi kujundeid. Päris algusest - kui “valgus sai” kuni igaese valguseni uues Jeruusalemmas toob valgus meie jaoks mugavuse, juhtimise, kaitse ja ilmutuse kujundid. Tänases lõigus ütleb Jeesus oma teise “Mina olen...” väite, öeldes et tema on maailma valgus ( s 12). See väide ajas raevu tolleaegsed kirjatundjad, kes Pühakirja väga hästi tundsid ning kes ootasid Jesaja poolt ammu tõotatud valgust, kuid kes samas olid ka juba ammu otsustanud et Galileast ei saa tulla midagi head ( 7:52). Oma väite väljaütlemise koha valis Jeesus üsna hoolikalt - ta rääkis seda Templis maaalal kus pidevalt põlesid lambid, meeldetuletuseks sellest kuidas Jumal oma rahvast kõrbes juhtis tulesamba vahendusel.
Näeme kuidas variserid innukalt hakkasid Jeesust ohtlikuks valetajaks tembeldama ning püüdsid seda provokatiivset väidet igati ümber lükata. Nende taktika oli minna tagasi Sedause juurde, Jeesus aga selgitas et tema tunnistaja ja väite kinnitaja pole keegi teine kui tema Isa Jumal ise (s 18). Velgi enam segaduses küsivad nad Jeesuselt tema isa kohta ning on samas täiesti võimetud nägema Jeesuse sõnade hämmastavat tõde. Kogu olukorra iroonia seisnebki selles, et kuigi maailma valgus seisis otse nende nina ees, valgustades neile igavikulist tõde - ei suutnud nad seda ei näha ega mõista. Ka ei suutnud nad oma käsuseadust rakendades teda süüdi tunnistada ega nii tülikast õpetajast vabaneda. Jumal valitses ja kontrolis kogu seda olukorda, isegi kui variseridel ja kirjatundjatel ei olnud võimet selle tajumiseks.
Jeesus, maailma valgus, pakkus siis ja pakub täna sedasma mida pakkus Iisraelile tulesammas kõrbes. Jeesus pakub ennast kui garantiid kaitseks ning teejuhiks läbi pimeduse siin elus. Ta pakub meile suunda, valgust ning ilmutust.