Viimati kohtusime Jeesusega kui ta oli väike laps Naatsaretis (2:23) Nüüd on ta algamas oma elutööd. Ja kui iseloomulik on see Jumalale, et Jeesuse esimene avalik tegu sisaldab eneses ka suurt alandumist. Johannes tuli ja „kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.“ (Mk 1:4) ja Jeesus ühineb järjekorras ootajatega mitte oma isikliku patu pärast, vaid kui samastudes alanduses patuste rahvahulkadega, kelle eest ta juba varsti kui Lunastaja surema peab. Tema ristimine, mis osutab ristile on asendav. Ja nii saab kogu kohus ja õiglusnõuded täidetud (s 15). Ta on õige, sest täidab alandlikult oma Isa tahet; meie saame õigeks sest läbi ristimise sümboolika oleme meiegi Jumala ees õigeks tehtud tema läbi ( 2Kr 5:21 „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“)
Nepalis hoiavad võõramaised uskujad kohalikest avalikest ristimistalitustest eemale. Kristusesse uskumise tunnistamine toob seal enamasti enesega kaasa tagakiusu, mida võõramaalaste juuresolek veelgi võimendab. Kristuse identifitseerumistegu meiega maksis talle kirjeldamatu hinna. Millist hinda oleme valmis meie maksma, selleks et end identifitseerida temaga?
Ja kõige selle taustal - kui väärtuslik pidi Jeesusele olema ristimise järel toimunud Püha Vaimu tunnistus! Justkui Isa ise oleks ütelnud: „ sa oled õigel teel, Poeg. Minu kutsumus sinule on olla kannatav Sulane, mitte vallutav kuningas.“ Ja kui sügavalt isiklik on Isa julgustus salmis 17!. Üsna hiljuti lõpetas mu väike lapselaps oma telefoniõnnitlused teisest maailma äärest sõnadega: „Ma armastan sind vanaisa!“ Kui meie oleme nõus end alandama ning kõndima tema teedel, kas ei peaks ta siis ka meid samamoodi kinnitama: „ Ma armastan sind mu tütar, mu poeg; sinust on mul hea meel!“