Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hoosea 9,10-17
Truudusetu Iisraeli karistus1Ära rõõmusta, Iisrael, ära hõiska nagu teised rahvad! Sest sa oled hoora viisil lahkunud oma Jumalast, oled armastanud hoorapalka kõigis rehealustes.
2Rehi ja surutõrs neid ei toida ja veini ei pea neil olema.
3Nad ei saa jääda Issanda maale, vaid Efraim läheb tagasi Egiptusesse ja nad peavad Assuris sööma roojaseid asju.
4Seal nad ei kalla Issandale veini ja nende tapaohvrid pole talle meele järgi; nende leib on nagu leinaleib: kõik, kes seda söövad, rüvetavad endid; sest leiba on neil ainult eneste jaoks, Issanda kotta seda ei tule.
5Mida te teete pühade ajal, Issanda-püha päevadel?
6Jah, vaata, nad peavad lahkuma laastamise pärast; neid kogub Egiptus, neid matab Memfis; umbrohi pärib nende hõbeasjad, nende telkides kasvavad ohakad.
7Katsumise päevad tulevad, kättemaksu päevad tulevad, Iisrael saab seda tunda. "Prohvet on rumal, vaimumees on hull!" Et su süü on suur, siis on ka vaen suur.
8Efraim luurab prohvetit, kes on mu Jumalaga. Kõigil ta teedel on linnupüüdja pael, ta Jumala kojas on vaenulikkus.
9Nad on sügavalt laostunud, otsekui Gibea päevil; aga tema mäletab nende süüd ja nuhtleb neid nende pattude eest.
10Ma leidsin Iisraeli nagu viinamarjad kõrbes; nagu esimesed marjad noorel viigipuul, nõnda leidsin teie vanemad. Aga nad tulid Baal-Peori, pühendasid endid Häbile ja muutusid põlastusväärseiks nagu see, keda nad armastasid.
11Efraim - linnuna lendab ära nende au, enam ei ole sünnitust, rasedust ega eostust.
12Ja kuigi nad kasvataksid oma lapsed suureks, teen mina nad lastetuks, inimestest lahti. Tõesti, häda neile, kui ma neist eemaldun!
13Efraim, nagu ma näen, on palmiks, mis on istutatud vainule; aga Efraim peab viima oma lapsed tapja kätte.
14Anna neile, Issand, mida sa pidid andma: anna neile viljatu rüpp ja kuivetunud rinnad!
15Kõik nende kurjus on Gilgalis, seal hakkasin ma neid vihkama. Nende kurjade tegude pärast ajan ma nad ära oma kojast. Ma ei armasta neid enam: kõik nende vürstid on tõrksad.
16Efraim lüüakse maha, nende juur kuivab, nad ei kanna vilja. Kui nad siiski sünnitaksid, surmaksin mina nende kalli ihuvilja.
17Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda. Neist saavad põgenikud paganate seas.Truudusetu Iisraeli karistus10Ma leidsin Iisraeli nagu viinamarjad kõrbes; nagu esimesed marjad noorel viigipuul, nõnda leidsin teie vanemad. Aga nad tulid Baal-Peori, pühendasid endid Häbile ja muutusid põlastusväärseiks nagu see, keda nad armastasid.
11Efraim - linnuna lendab ära nende au, enam ei ole sünnitust, rasedust ega eostust.
12Ja kuigi nad kasvataksid oma lapsed suureks, teen mina nad lastetuks, inimestest lahti. Tõesti, häda neile, kui ma neist eemaldun!
13Efraim, nagu ma näen, on palmiks, mis on istutatud vainule; aga Efraim peab viima oma lapsed tapja kätte.
14Anna neile, Issand, mida sa pidid andma: anna neile viljatu rüpp ja kuivetunud rinnad!
15Kõik nende kurjus on Gilgalis, seal hakkasin ma neid vihkama. Nende kurjade tegude pärast ajan ma nad ära oma kojast. Ma ei armasta neid enam: kõik nende vürstid on tõrksad.
16Efraim lüüakse maha, nende juur kuivab, nad ei kanna vilja. Kui nad siiski sünnitaksid, surmaksin mina nende kalli ihuvilja.
17Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda. Neist saavad põgenikud paganate seas.
Me leiame siit Jumala ja Hoosea dialoogi pidamas. Jumala sõnade selgus 10. salmis tuletavad meile meelde Tema armastuse põhjusi oma rahva vastu, kui ka rahva reeturlikkus Baal Peori juures. See pilt rikutud tõotusest peegeldub Hoosea vastuses, millega ta aupaklikkuses kinnitab Jumala õiglust. Millised näevad välja meie isiklikud vestlused Jumalaga? Kas me kuulame Tema sõnu? Ja kuidas me vastame neile? Kui Jumal mõistab kohut nende üle kes tänapäeval kiusavad taga kristlasi, siis kuidas Ta otsustab meie üle, kui me jätame abistamata neid, kes on näljas ja riieteta?
Hoosea raamatu 10. peatükk teeb väga selgeks, et Iisraeli patu tagajärjeks on kohus ja häving.
Giibea mainimine oli oluliseks meeldetuletuseks sobimatust käitumisest, mis oli nii sageli rikkunud Jumala valitud rahva maine. Tervest sellest peatükist leiame me kirjelduse hävitavast reaalsusest, millest hoovavad välja võõrad väärtushinnangud, hävitades Jumala poolt antud moraalsuse seemned. Jumala kõneleb oma kohtuotsusest nende vaimuliku laostumise suhtes Beetelis, kus nende puhas Jumala teenimine oleks pidanud aset leidma. Siiski leiame 12. salmist lootusrikka kutse, mis kerkib üle valitseva moraalse kaose.
Kas me leiame siit oma koguduse eluks olulisi paralleele? Milliseid vastanduvaid väärtusi näed sa enda ümber võitlemas? Kuidas ähvardavad need koguduse missiooni? Kuidas peaksid need kujundama meie palveid? Milliseid praktilisi samme peaksime me võtma, et nendele väljakutsetele armastuses vastu astuda?
“Tule, Püha Vaim, mind juhtima, kui ma täna seda teksti loen. Sa tunned mu vajadusi. Juhata mu mõtteid, mu tundeid ja tahet taevastele teedele.”
Selle kommentaari autor: APÜ