Loe läbi alltoodud kirjakoht: Koloslastele 1:1-8
Tervitus1Paulus, Jumala tahtmisel Kristuse Jeesuse apostel, ja vend Timoteos - pühadele, kes on Kolossas, ustavatele vendadele Kristuses:
2Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt [ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt]!Tänu ja palve koguduse eest3Me täname Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa alati, kui me teie eest palvetame,
4sest me oleme kuulnud teie usust Kristusesse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu
5lootuse pärast, mis teile on tallele pandud taevas. Sellest lootusest te olete juba kuulnud evangeeliumi tõesõnas,
6mis on tulnud teie juurde, nõnda nagu see kogu maailmas on vilja kandmas ja kasvamas. Nii on see ka teie seas sellest päevast peale, mil te kuulsite ja tõeliselt ära tundsite Jumala armu;
7nõnda nagu te olete õppinud Epafrase, meie armsa kaassulase käest, kes on ustav Kristuse teener teie heaks.
8See ongi tema, kes meile on teatanud teie armastusest Vaimus.
Mida jääb veel soovida peale sellise rahutervituse nagu salmis 2?
Meie tänu kuulub Jumalale, sest Temalt tuleb kõik hea ja täiuslik and. Eriline rõõm on, kui keegi leiab põhjuse tänada Jumalat meie eest (s 3). Apostel Paulus on leidnud põhjuse tänada Jumalat Kolossa kristlaste eest (s 4).
Kuid ka usk ja armastus vajavad midagi, millele toetuda, mis neid kannaks (s 5). Lootuse mõiste alla mahutab Paulus kogu evangeeliumi. Kuulutus (hea sõnum) Kristusest ongi inimeste lootus. See on lootus elule, elu võidule surma üle. Kuid lootus saab usu jõu alles elavas sõnas, mida kuulutatakse, mida usutakse, mis kasvatab armastuse vilja (s 6-8).
Hõlpus on seda lootuse sõna omaks võtta, kui see on “kogu maailmas kasvamas ja vilja kandmas”. Kuid õndsad on need, kes jäävad ustavaks ka siis, kui Jeesusega rändamise kaunid päevad lõpevad rahvahulkade hukkamõistu, pilgete ja ristiga. Nende armastuse kaudu avaneb vihkamise pimeduses elavatele inimestele tõe sõna armastusest Vaimus, mis sünnib kannatustes ja valus Jumala armu läbi. Olgem meie need, kes jäävad kannatustes ustavaks!
Selle kommentaari autor: Juta Siirak