Efesoses ülestõusnud probleemid tulenesid koguduse vanematest, kes olid lasknud end siduda eksiõpetusega. Paulus käsib Timoteosel neid distsiplineerida. See ei olnud kerge ülesanne. Aga isegi koguduse vanemad ei seisa ülalpool manitsust. Samas - taolises distsiplineerimises tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja hoolikas. Suur osa kogudusi eksib selles kohas kas karmi kohtumõistmisesse või lõtva ükskõiksusesse. Paulus aga näitab, et nende kahe vahel on olemas tundlik tasakaal.
Näeme, et patuga tuleb tegeleda ja seda ei tohi vaiba alla pühkida. Süüdistused tuleb põhjendada ja tõestusmaterjaliga varustada ning need ei tohi rajaneda kellegi isiklikul arvamusel või vimmapidamisel (s 19). Märkimist vääriv viga peab olema tõsine ning jätkuv- ehk siin mainitud manitsus on neile kes “jätkavad patutegemist” (s 20), mitte nende jaoks kes kogemata kord eksivad.
Aga kui eksimus on tõestatud siis tuleb sellega avalikult tegeleda nii, et teised saaksid sellest õppida (s 20). Teistsuguseid eksimusi peaks käsitlema privaatselt ja viisil nagu soovitab Matteuse ev 18:15-17. Kuna aga siin mainitud eksimus puudutas avaliku õpetamist, siis oli vajalik ka avalik korrigeerimine.
Kogu selle protsessi vältel tuleb Timoteosel silmas pidada iseennast. Kas ta toimib õiglaselt ja erapooletult (s 21)? Kas viga tuli sellest, et inimesed pandi juhtpositsioonidele liiga vara (s 22)? Selle kõige juures ei tohi Timoteos vääriti tõlgendada talle enesele esitatud puhtusenõuet ega kohaldada iseenesele liiga karme nõudmisi (s 23). Temagi ihu vajas hoolt.
Viimases lõigus tundub Paulus märkivat, et kogu teema on keeruline lahendada, sest mõnede inimeste patud nagu ka mõnede headus on enam silmapaistvad kui teiste omad (s 24). Ka koguduse distsipliini rakendamisel on võimalik eksida, kuigi seda võimalust tuleks vähendada kõigi vahenditega - antud juhul siis vastavalt Pauluse antud nõuannetele. Viimselt on Jumala enese kohtumõistmine see mis asjad õigesse järjekorda paneb.