Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 5:1-12
Seaduselaegas vilistite maal1Kui vilistid olid võtnud Jumala laeka, viisid nad selle Eben-Eeserist Asdodisse.
2Ja vilistid võtsid Jumala laeka ning viisid selle Daagoni kotta ja asetasid Daagoni kõrvale.
3Kui asdodlased teisel päeval vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Issanda laeka ees. Nad võtsid Daagoni ja panid selle ta paika.
4Kui nad järgmisel päeval hommikul vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Issanda laeka ees, ja Daagoni pea ja mõlemad käelabad olid äraraiutuina lävel, üksnes Daagoni keha oli järele jäänud.
5Sellepärast ei astu Asdodis kuni tänapäevani Daagoni preestrid ega ükski Daagoni kotta mineja Daagoni koja lävele.6Ja Issanda käsi oli raskesti asdodlaste peal, ta laastas neid ja lõi pärasoolepaisetega Asdodit ja selle maa-alasid.
7Kui Asdodi mehed nägid, kuidas lugu oli, siis nad ütlesid: "Ärgu jäägu Iisraeli Jumala laegas meie juurde, sest tema käsi on meie ja meie jumala Daagoni vastu vali!"
8Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistite vürstid eneste juurde ja küsisid: "Mida peaksime tegema Iisraeli Jumala laekaga?" Ja nad vastasid: "Viidagu Iisraeli Jumala laegas Gatti!" Ja nad viisid Iisraeli Jumala laeka sinna.
9Aga pärast seda, kui nad selle olid sinna viinud, tabas Issanda käsi linna väga suure jahmatusega: ta lõi linna inimesi, niihästi pisikesi kui suuri, nõnda et neile tekkisid pärasoolepaised.
10Siis nad läkitasid Jumala laeka Ekronisse; aga kui Jumala laegas jõudis Ekronisse, kisendasid ekronlased, öeldes: "Nad on toonud Iisraeli Jumala laeka minu juurde, surmama mind ja mu rahvast!"
11Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistite vürstid ja ütlesid: "Saatke ära Iisraeli Jumala laegas, et see saaks tagasi oma paika ega tapaks mind ja mu rahvast!" Sest kogu linnas oli surmahirm, Jumala käsi oli seal väga ränk.
12Neid inimesi, kes ei surnud, löödi pärasoolepaisetega; linna hädakisa aga tõusis taevani.
Tänases tekstis näeme kahte väärarvamust, mis olid vilistide ja ümberkaudsete rahvaste seas levinud. Need pole tundmata ka kaasaja mittekristlaste keskel. Kõigepealt usuti, et erinevad jumalad valitsesid erinevaid rahvaid ja territooriume. Seetõttu oli palju samaaaegselt eksisteerivaid ja võrdseid erinevaid jumalaid, religioone ning religioosseid süsteeme. Teiseks arvati, et religioone ja jumalaid tuleb hinnata nende väelisuse põhjal ning materiaalse kasu alusel mida nad inimestele “tõid”, mitte aga nende järgijate pühaduse või ilmutuse tõesuse alusel. Ühe, ainsa ja tõelise Jumala olemasolusse ei usutud. Kui siis üks rahvas muutus teistest edukamaks ja võimsamaks, pidasid ka teised targemaks too jumal enese omade kõrvale asetada. Vilistide jaoks oligi Jehoova Jumal “ainult Iisraeli Jumal”, mitte aga kogu maailma Jumal.
Loetud tekst astub vastu mõlemale eksiarvamusele. Kui vilistid vallutasid Iisraeli ning võtsid Seaduselaeka enese valdusesse, arvasid nad, et selline võit näits nende jumala Daagoni ülemjõudu ning sellepärast pandi ka seaduselaegas Daagoni templisse. Aga Jumal ei luba end sel viisil laimata ja vähendada. NIi näitab Jumal oma väge ilmutamaks oma au ja ülimuslikust üle kõikide ebajumalate; rohkem kui Iisraellaste heaolust ning vilistide üle kohtumõistmisest, peab ta hoolt oma nime au kaitsmisest. Tema üksi on ainus tõeline Jumal, kelle päralt on kõik vägi.
Mida aga see tähendab kaasaja kontekstis, kus kõiki religioone peetakse samaväärseiks ning muslimite, juutide ja teiste hulgas tehtavat evangeelset misjonitööd ülbuseks?
Selle kommentaari autor: Martin Goldsmith