Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 78:56-72
Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale56Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
57vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
58ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
59Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
60ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
61Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
62ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
63Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
64nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
65Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
66ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
67Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
68Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
69Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
70Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
71Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
72Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.
Hämmastav, kui tänamatud ja lühikese mäluga me mõnikord olla võime! “Laulva revolutsiooni” ajal kogunesid eestlased kirikute ümber ja hoidsid üksteisel kätest kinni, nüüd aga pole see paljudel enam meeleski. On tõeline ime, et oma eluga pidid vabaduse eest maksma väga vähesed. Kas see on juhus?
Lugedes tänasest kirjakohast Iisraeli käitumisest, tuleb vägisi silme ette olukord praeguses Eestis. Kui salmides 56-58 kirjeldatakse kuidas rahvas tegi kõike mis Jumalat vihastas - kui palju erineb Iisraelist see mida praegu meie maal tehakse? Kas on siis ime kui tundub, nagu oleks Jumal Eestimaale selja pööranud. Häda ja viletsus, kitsikus ja kihistumine vaid kasvab, inimesed väsivad ega jaksa enam vastu panna, sest varusid praktiliselt pole. Aga veel ei ole tulnud äratundmist, et Jumala ette alandudes võiksime abi saada. Kui kirikutesse ei suhtuta vaenulikult, siis on need ikkagi enamiku jaoks vaid kultuurimälestised. Iisrael pidi veel palju sügavamast “august” läbi käima, pidi valuga kogema tõelist Jumala hülgamist (s 67). Ometi oli nende keskel “jääk” mille Jumal valis ja kust armu ja halastuse tee sai edasi minna.
Pühakiri ütleb, et kui Isa ei tõmba, siis ei saa keegi tulla Jumala juurde. Kas Jumal veel tõmbab inimesi praeguses Eestis? Ja kui meile tundub, et enam mitte - siis mida peaksime tegema? Ja kui Ta tõmbab, kui tajume kasvavat avatust ja nälga tõe, armastuse ja hoolimise järele siin ühiskonnas - kuidas peame siis vastama? Kuidas ennast valmistama?
Need on vastused mida iagüks meist peab saama Jumala käest otse - palvekambris. Ja millele tuleb ka kuuletuda oma tegudes.
Sest psalm lõpeb taas Jumala valikuga. Issand valis oma sulase Taaveti (s 70) , ta ehitas üles pühamu, ta taastas selle suhte mis oli olnud hävituse äärel.
Selle kommentaari autor: APÜ