Tarkuseõpetus (s 8) ei viita ilmselt ainult kreeka filosoofidele, vaid ka erinevatele idamaistele uskumustele. Peetakse silmas traditsiooniliselt väljakujunenud elamisõpetust jumalate või muude meelevaldade soosingu saavutamiseks (“mis vastavad inimeste pärimustele” – s 8).

Ka juudid, ehkki nad uskusid ühte Jumalat, mõtlesid paraku maagiliselt. Ühelt poolt, olles mõjutatud paganarahvastest, ülistasid nad n-ö igaks juhuks päikest ja kuud (muidugi mitte nagu jumalaid), sest usutavasti oli nendesse koondatud kõik algained (s 8). Teiselt poolt kandus maagiline mõtteviis ka judaismi. Jeesus ütles juutidele otse: “Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.” (vt Mk 7:8.)

Ristiusu olemuse ja tegutsemise põhjustaja ei ole inimene, vaid Jumal. Kristus valitseb, olenemata meie suhtumisest, usust või riitustest, Ta võidutseb kõikide meelevaldade üle (s 10, 15). Ent meie oleme saanud osa Temast: ilma füüsilise ümberlõikamiseta (kombetalituseta) oleme siiski saanud Kristuse omaks südame “ümberlõikamisega” (s 11) – Tema uuendas meie südame.

Tema on meile andestanud ja meid elavaks teinud oma algatusel, sest me uskusime lunastusse ristil, mitte meie vastavate heategude tõttu (s 13, 14). Ent kui kristlus on meie jaoks enesekeskne uskumus, milles püüame Jumala soosingut mõjutada, ei ole see enam ristiusk.