Olin just hakanud kirjutama neid Jaakobuse kirja kommentaare - kui mul avastati rinnavähk. Usun, et kelleltki ei saa sellisele teatele oodata täiesti ratsionaalset reaktsiooni.
Kõigepealt tulid mulle meelde kõik plaanid mida olin eelolevaks aastaks teinud. Seal oli mitmeid sündmusi mida suure igatsusega ootasin. Pidime minema reisima ja muuhulgas külastama ka minu perekonda Norras. Mul oli uurimistööga ja õpetamisega seotud plaane. See telefonikõne minu arstilt aga paiskas kõik need ühte suurde kaosesse ning ma vaatasin tühja pilguga tulevikku.
Siis tuli mulle meelde ka tänane kirjakoht. Tõsi, Jaakobus räägib pigem inimestest kes plaanivad tulevikus suurt raha teha. Minu plaanid puudutasid enesarendamist ja karjääri. Kuid järgnevate kuude jooksul mõtisklesin palju selle üle kui tugevalt mu identieeditunne oli seotud tehtud plaanidega, sellega mida arvasin suutvat saavutada ning kuidas need tulevikuplaanid pidid andma sisu mu päevadele. Lugesin Miltoni poeemi “Pimeduse kohta” ikka ja jälle, kuni teadsin seda täiesti peast. Homeros kasutab kreekakeelset sõna “nepios”, millel ei ole inglisekeelset vastet, kuid mis kujutab inimest, kes ei te mis tema elus hakkab sündima. See on traagiliselt täpne kirjeldus sellest kuidas me inimestena käiutme kui Illiase kangelased - elades päev päeva järel absoluutselt mõtlemata selle peale mis järgmise nurga taga meid oodata võib. Jah, oma peas me teame, et meie elu siin maa peal on piiratud, siiski elame aga suurema osa sellest nagu mingeid piiranguid polekski.