Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1 Sm 23: 1-14
Taavet Keilas ja kõrbes1Ja Taavetile teatati ning öeldi: "Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid."
2Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: "Kas pean minema neid vilisteid lööma?" Ja Issand vastas Taavetile: "Mine ja löö vilisteid ja päästa Keila!"
3Aga Taaveti mehed ütlesid temale: "Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade vastu!"
4Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning ütles: "Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!"
5Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu; ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud.
6Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa.7Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: "Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse, minnes väravate ja riividega linna."
8Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi.
9Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: "Too õlarüü siia!"
10Ja Taavet ütles: "Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.
11Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!" Ja Issand vastas: "Ta tuleb."
12Ja Taavet küsis veel: "Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?" Ja Issand vastas: "Annavad küll."
13Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile teatati, et Taavet oli Keilast pääsenud, siis ta loobus oma retkest.14Ja Taavet asus kõrbes mäelinnustesse, jäädes mäestikku Siifi kõrbes. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei andnud teda tema kätte.
Vilistid olid piisavalt kardetav vaenlane ka ilma neile Keila piirialadel niisama hästi kui kodulinna eelist andmata. Ebjatar, ainuke ellujääja preestrite massimõrvast, oli ühinenud Taavetiga. Tema jääb ülempreestriks kogu Taaveti valitsemise aja. Ta on toonud endaga kaasa ülempreestri õlarüü (ja kahtlemata selle juurde kuuluvad erinevad asjad), mille kandmine andis ustavale preestrile vahendid ära tundmaks Jumala tahet (2. Ms. 28:30). Taaveti väed on suurenemas. Viis pätsi leiba oleks toitnud tema mehed Noobis, kuid Adullamis oli neid 400 ja nüüd 600. Kuid Ebjatar oli ka ennustanud, et Keila inimeste tänulikkus ei ulatu nende kuninga vastu võitlemiseni: nad tõenäoliselt ei teakski Taaveti ja Sauli vahelisest konfliktist.
Veel kord põgeneb Taavet kaugele kõrbe redutama, kus Jumal kaitseb teda Sauli eest (salm 14). Milline kontrast Sauli soovmõtlemisele (salm 7)! Sauli kõige kurvem omadus on, et ta ikka veel usub Jumalasse ja isegi tema juhtimisse. Ometi nii paljud meist on samamoodi mingil hetkel oma vaimulikul teekonnal olnud seal, kus Saul oli, uskudes Jumalasse, kuid mitte aru saades, et olime eksinud liiga kaugele selleks, et teda selgelt kuulda, ajades ekslikult taga eesmärke, mis olid meie eneste, mitte Jumala omad.
Paljud kristlased soovivad selget tõendust Jumala juhtimise kohta. Mõned loovad mehhanisme või situatsioone, “Giideoni villu”, mis annaksid neile teada Jumala tahet. Selline kauplemine Jumalaga: “Kui sina teed nii, siis mina teen naa”, on Jumala proovilepanemine ja keelatud (2. Ms. 17:7; Laul 95:9). Muidugi on paljudel inimestel oma juhtimise imed, kuid esiteks on need nende ja Jumala vahelised ning mitte teistele hindamiseks ning teiseks ei ole need esile toodud ega eelnevalt korraldatud, vaid Jumala poolt vabalt antud ootamatul moel. Siis, nagu ka praegu, peab oma edasise suuna kohta juhtimist otsiv isik olema ennekõike õigel rajal. Isegi sel juhul, nagu ka Joonatan, tehes oma jumalakartlikku parimat, lastakse meil harva täpselt teada, mis ootab ees. “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame” (1. Kor. 13:9).
Selle kommentaari autor: John Harris