Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 3:1-13
Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti1Seepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda Ateenasse
2ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, kinnitama ja julgustama teid teie usus,
3et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud.
4Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama, nagu see on ka sündinud ja on teile teada.
5Seepärast ka mina, maldamata enam, saatsingi tema, et teada saada teie usku, kas vahest kiusaja pole teid kiusanud ning meie vaevanägemist tühjaks teinud.6Aga kui nüüd Timoteos tuli teie juurest tagasi ning tõi meile häid sõnumeid teie usust ja teie armastusest ning et teie meid alati heaga mäletate, igatsedes meid näha saada, nii nagu meie teidki,
7siis saime julgustatud teie kaudu, vennad, kogu oma kitsikuses ja ahistuses teie usu läbi,
8sest nüüd me võime elada, kui teie püsite Issandas.
9Mis tänu me võiksime küll Jumalale anda teie pärast kogu selle rõõmu eest, millega me rõõmustame teie üle oma Jumala palge ees?
10Me anume ööd ja päevad üliväga, et saada näha teie palet ja parandada seda, mis on veel puudulik teie usus.11Aga tema, meie Jumal ja Isa, ning meie Issand Jeesus Kristus tasandagu meie tee teie juurde!
12Ning Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, nii nagu see meilgi on teie vastu,
13et kinnitada teie südameid olema pühaduses laitmatud Jumala ja meie Isa palge ees, kui meie Issand Jeesus tuleb kõigi oma pühadega. [Aamen.]
Ükskõik, mis takistas Pauluse tagasitulekut uue koguduse juurde Tessaloonikas - ametnikud, haigus, transport või vastuseis - Paulus nägi seda saatana tööna (2:18). Ta kardab, et ilma tema toetuse ja julgustuseta võiks saatan uue noore koguduse hävitada (3:5).Paulus näeb selles apokalüptilist lahingut halastamatute vaenlastega, kes kasutavad iga võimalust. Pauluse tunnetuse reaalsus sai hiljuti minu jaoks väga elavaks, kui kohtusin Aboriginal Christian juhtidega ohustatud väikekirikutest Austraalia põhjaosa kaugemates paikades. Nemad võitlevad ellujäämise eest ümbruskonnas, mida iseloomustab alkoholismi, narkomaania, vägivalla ja laste väärkohtlemise julm reaalsus. Selles vaenulikus keskkonnas, kus kurbus, valu ja surm on pidev kogemus, tahavad need kristlased olla Jumala esindajateks. Ka nemad näevad oma võitlust apokalüptilisest vaatekohast. Nad tunnevad saatana juuresolekut, kes otsib aktiivselt võimalust, kuidas hävitada nende usku ja lootust. Kui ma näen, kuidas need juhid järjest välja langevad haiguse, õnnetuste või varase surma tõttu, tajun ka mina mõttes kurjuse aktiivset kohalolekut.
Nad teavad siiski, et Jumal on kutsunud neid olema oma rahvaks selles olukorras. Nende usk sai tugevamaks, kui andsime oma kohtumisel sellele lahingule õige nime ning mõistsime, mis relvi vaenlane kasutab. Minu palve nende eest on sama, mis Pauluse palve Tessaloonika koguduse eest, et nad leiaksid toetust laiemalt kristlaste kogukonnalt (3:11), et nende armastus üksteise vastu kasvaks (3:12), et Jumal annaks neile julgust vastu astuda kõigele, mis neid ähvardab (3:13), ja lõpuks, et Jeesus leiaks nad naastes ustavad olevat (3:13).
Selle kommentaari autor: John Harris