Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 14:1-6
Jeesus tervendab vesitõbise hingamispäeval1Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
2Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene.
3Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: "Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?"
4Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.
5Ja nendele ta ütles: "Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?"
6Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.
Ükski maise elu jaoks seatud korraldus ei saa olla olulisem Jumala armust, mida tuli kuulutama ja teostama Jeesus. Hingamispäev on tehtud inimeste jaoks, nende heaoluks, nende füüsiliseks ja vaimulikuks kosutuseks.
Füüsiline tervendamine kuulub Jeesuse kuulutuses sageli kokku vaimuliku päästega, pattude andeksandmisega. Jeesuse lunastus haarab inimese tervikuna, nii tema vaimu, hinge kui ihu.
Jeesuse armuõpetus vastandub selgesti käsumeelsusele, mida Tema ajastul olid kõige ilmekamalt esindamas variserid. Kõige arvukamad ja äärmuslikumad olid hingamispäevaga seotud käsud-keelud. Seal leidus märge ka ravimise kohta. Seda tohtis teha hingamispäeval vaid juhul, kui tegemist oli eluohtliku olukorraga. Vesitõbise inimese juhtum ei kuulunud ilmselt nimetatud kategooriasse. Tema olukord ei oleks oluliselt muutunud, kui tervendamine oleks toimunud järgmisel päeval. Jeesus näitas oma meelevalda ja missiooni just sellega, et tervendas kohe, olenemata päevast ja inimeste arvamusest.
Jeesus võrdsustas haige tervendamise päästmise või vabastamisega – piltlikult öeldes tema kaevust väljatõmbamisega (s 5).
Jumal ootab ka meilt, et seaksime oma ligimese aitamise ettepoole muudest toimetustest ning peaksime seda tähtsamaks kõigist kommetest ja traditsioonidest.
Selle kommentaari autor: Lea Puhang