Kui plaanitakse teist reisi, tekitavad Pauluse ja Barnabase erinevad arvamused Markuse hülgamise kohta (Ap 13:5,13) suure vaidluse nende kahe suure kogudusejuhi vahel. Paljude kirikulõhede põhjuseks on tugevad juhid, kes ei anna aega maha istuda ja mõelda järele, miks nad vaidlevad ja kuidas nad saavad liikuda edasi armastuses ja tões. Mõlemad tegutsevad heast piibellikust tõest lähtuvalt. Tõenäoliselt tahab Paulus, et midagi ei peaks takistama evangeeliumi levikut, samas Barnabas on rohkem mures inimeste pärast. Teda ei nimetatud asjata "suureks julgustajaks" (Ap 4:36)! Paulus vaatab Markuse minevikku ja näeb teda liiga palju riskimas. Ta võib ka meenutada Jeesuse sõnu, mis on talletatud Lk 9:62. Kas keegi, kes on kunagi läbi kukkunud, võib olla jälle misjonärina kasulik? Barnabas uskus, et ebaõnnestumine ei takista tulevikus teenimist. Tema arusaamine armust oli, et Markusele tuleks anda teine võimalus ennast tõestada.
See on ainuke vaidlus kristlaste vahel Apostlite tegudes, mis ei ole rahuldavalt lahendatud. Barnabas viib Markuse tagasi oma kodumaale, Küprosele, mis võis olla ka koht, kus tekksid probleemid, mille tõttu Markus alla andis. Tema hoolitsus Markuse eest teeb Markusest taas kasuliku Jeesuse sulase (2Tm 4:11). Paul võtab Siilase uueks kaaslaseks, kuid ta ka värbab ka noorema mehe, Timoteuse. Pauluse kirjad Timoteusele näitavad, kuidas ta noormehe eest hoolitses ja teda julgustas (Fl 2:19-22, vt ka 1Kr 16:10).
Vaidlused kristlaste vahel, kui mõlemad pooled usuvad et nad tegutsevad Piibli põhimõtete järgi, on alati keerulised. Üks hea asi selles loos on, et Jumala töö ei kannatanud selle all. Ühest meeskonnast sai kaks. Markus sai rehabiliteeritud ja Timoteus tööle võetud. Me ei saa kunagi loota, et inimesed tegutsevad targalt, kuid me võime olla kindlad Jumalas.