Loe läbi alltoodud kirjakoht: Markuse 15:16-32
Pilaatus mõistab Jeesuse surma16Aga sõdurid viisid Jeesuse siseõue - see tähendab kohtukotta - ja kutsusid kokku terve väesalga.
17Ja nad rõivastasid ta purpurmantlisse ja panid talle pähe pärja, mille nad olid pununud kibuvitstest,
18ning hakkasid teda teretama: "Tervist, juutide kuningas!"
19Ja nad lõid talle pillirooga pähe ja sülitasid ta peale ning kummardasid teda nõtkutatud põlvedega.
20Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad talt purpurmantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse.Ja nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa.Jeesus lüüakse risti21Ja nad sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.22Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik.
23Ja talle pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.
24Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab.
25Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.
26Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.27Ja koos temaga lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
28[Siis läks täide kiri, mis ütleb: "Ta on ülekohtuste sekka arvatud."]
29Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: "Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja!
30Päästa iseennast ja astu ristilt alla!"
31Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjatega, üteldes: "Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!
32Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!" Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.
Siin saab teoks kõige suurem ülekohus, mida eales on tehtud. Jumala Poeg, kes oli ilma ühegi patuta, kannatas kui suurim kurjategija. Tema peale pandi kogu maailma patud ja Ta pidi kannatama kõige kohutavamat hukkamisviisi, mis ehk kogu ajaloo vältel on eksisteerinud. Sõdurid, kellel polnud mingit isiklikku põhjust Jeesust vihata, hakkasid ometi Teda pilkama ja peksma. See asjaolu annab meile väga selge ettekujutuse inimlikust kurjusest – ilma ühegi põhjuseta teevad inimesed kurja, kui neil selleks vähegi võimalus tekib.
Ometi on sellest ajaloo suurimast ülekohtust ja kõigi väliste märkide järgi hinnates suurimast kaotusest saanud suurim võit. Jeesuse kannatus ja surm olid tegelikult võit ja mitte kaotus. Tollel hetkel oli ilmselt Jumal ainus, kes seda mõistis. Ka praegu vajame Jumala eriarmu, et selle ohvri sügavust ja vajalikkust mõista ning vastu võtta.
Kas midagi on muutunud tänasel päeval? Ei ole. See on inimlik upsakus kui arvame, et alati teame kohe täpselt, mida Jumal tahab ja mõtleb. Tegelikult elame maailmas, kus tõde mingi sündmuse kohta saab meile ilmsiks sageli alles pärast selle sündmuse möödumist. Homse ilmateate paikapidavust saame kontrollida alles homme. Sama on Jumala mõistmisega, eriti aga kannatustes.
Oma inimlikus ekslikkuses mõistame Jumala tahet, mõtteid ja tegusid ikkagi poolikult. Jumal räägib kannatustes sageli “kõvemini” kui muidu, kuid valus ja ahastuses olev inimene ei suuda seda alati kuulda või mõista. Nii olekski vale kohe teha järeldusi ja otsuseid Jumala kohta. Me võime arvata, et Tema on meid maha jätnud, samas kui Ta on ligemal kui kunagi varem. Me võime arvata, et kogu kurjus on valla lastud ja siiski Jumal kontrollib olukordi. Nii on meie ainsaks lootuseks loobuda enda tahte läbisurumisest, oma mõtetest ja järeldustest ning usaldada end kõikvõimsa Jumala meelevalda, ilma et me Teda täielikult mõistaksime.
Selle kommentaari autor: APÜ