Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15: 33 -41
Ristija Johannese jutlus1Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus.
2Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus:
"Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed.
3Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!",
4nii sündis, et Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.
5Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.6Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta niuete ümber oli nahkvöö ning ta sõi rohutirtse ja metsmett.
7Ja ta kuulutas: "Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma.
8Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga."Jeesuse ristimine9Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis.
10Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale.
11Ja taevast kostis hääl: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!"Jeesust kiusatakse kõrbes12Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe
13ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.Jeesus hakkab kuulutama evangeeliumi14Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi:
15"Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!"Jeesus kutsub esimesed jüngrid16Ja Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus Siimonat ja tema venda Andreast noota järve heitvat, nad olid ju kalurid.
17Ja Jeesus ütles neile: "Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!"
18Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.19Ja kui ta oli pisut edasi läinud, nägi ta Sebedeuse poega Jaakobust ja tema venda Johannest paadis võrke parandamas
20ja ta kutsus nad otsekohe. Ja nemad jätsid oma isa Sebedeuse koos palgalistega paati ning läksid tema järel ära.
Minu väike äärelinna kogudus on pühendatud Siimonale Küreenest. Valides patrooniks selle ebahariliku isiku, oli see koguduse tunnistus sellest, et nad väikese ning haavatava kristliku grupina, kes uuselamurajoonis püüab elada mõtestatud elu, on pühendanud end kandma Kristuse risti.
Siimona isikut ümbritsev traditsioon on Euroopa kirikutega võrreldes alati olnud olulisem Aafrika kogudustele. Lääne õpetlased on Siimonat käsitledes tagasihoidlikud, nende tumedanahalised kolleegid aga on veendunud, et Siimongi oli mustanahaline ning üks esimestest ristiusku pöördujatest. Aga isegi kui ta seda polnud, on ikkagi raske kujutleda, et peale Kolgata teekoona läbimist agoonias oleva Jeesusega, see mees ei muutunud. Sest millisel teisel põhjusel siis pidas Markus vajalikuks nimetada ka tema poegi, kui need juba evangeeliumi lugejatele tuttavad polnud?
Meie teame Siimonast, et ta oli võõramaalane, eemalolija. Koos isatute ja leskedega moodustasid temasugused väljaheidetud Heebrea ühiskonna kõige hädalisema rühma, nemad olid need rõhutud, kelledele Jumal nõudis armu ning õiglust. Ristilöömine ise on Jumalik eeskuju enese identifitseerimisest nõrkadega. Ja Jeesus „ei astunud ristilt maha“. Ning samal kombel kui siis, on kindlas eksituses need, kes praegu ootavad, et Jumal tuleb ja pühib jõuga üle oma vaenlastest. Ning sama kindlalt on ka vaesus ning kurjuse erinevad väljendused - sõjad, julmused, ebaõiglus ja kannatused – jätkuvalt meie keskel, need on osa langenud maailma olemusest. Aga meie jüngritena, peame oskama näha Jumalat toimimas ka keset igat laadi kannatust, mitte ainult seal kus valitseb jõukus ja turvalisus. Ning me ei peaks laskma end eemale peletada pilkajate, Jumala olemasolu ning autoriteedi salgajate või nende poolt, kes püüavad Jumalat oma ambitsioonide kujuliseks vormida.
Selle kommentaari autor: John Harris