Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 22:1-21
Pauluse kaitsekõne1"Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!"
2Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles:
3"Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete.
4Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi.
5Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.6Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast.
7Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?"
8Mina aga vastasin: "Kes sa oled, isand?" Tema ütles mulle: "Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!"
9Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis.
10Siis ma ütlesin: "Mis ma pean tegema, Issand?" Issand aga ütles mulle: "Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha."
11Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse.
12Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
13tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: "Vend Saul, näe jälle!" Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin talle otsa.
14Tema aga ütles: "Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust,
15sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud.
16Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!"17Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära
18ja nägin teda mulle ütlevat: "Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta."
19Ja mina ütlesin: "Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad.
20Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid."
Paulus haarab kinni võimalusest jutustada oma dramaatiline pöördumise lugu. Ta rõhutab, et oli varem kristlaste tagakiusaja (s 4,7,8,19,20) ja kirjeldab hämmastavat muutumist suhtumises Jeesusesse ja paganatesse. See on märkimisväärne lugu, mis ei mõju positiivselt ainult evengeelsete kristlaste seas, kus hinnatakse niisuguseid pöördumise lugusid. Seda lugu pole aga vaja võtta normina, sest selle tõttu ei pea paljud usklikud oma pöördumiskogemust tõeliseks, eriti kui pöördumine on olnud pikaajaline protsess. Ülestõusnud Jeesuse vägi toimib samamoodi nii tavalise palvetava uskliku südames kui ka Pauluse pöördumise tulevärgis. Jeesuse poole pöördumisega kaasnevad alati olulised muutused.Pauluse jaoks tähendas see paradigma vahetust, endasse ja maailma suhtumise radikaalset muutumist. Paulusel on kiriku ajaloos unikaalne roll, kuid selline muutus toimub iga pöördumise korral olenemata olukordadest. Hakkame kutsuma Jeesust Issandaks. Me ei ela enam endale, vaid sellele, kes suri meie eest ja tõusis üles. Me ei vaatle inimesi enam maailmalikust vaatepunktist, vaid näeme kõiki kui neid, keda Jumal armastab ja kellega ta soovib suhted taastada.Paulusel oli kadestamatu ülesanne näidata teed selles meelemuutuses, mis viis vaimsest eraldatusest universaalse misjonini. Ta lähtub Jeesusest ja see viib ta maailma lõppu. Igaüks, kes püüab eraldavate režiimide vastu võidelda (nt apartheid Lõuna-Aafrikas), kogeb vastuseisu. Meil tuleb nüüd jätkata seda ülesannet viia evangeelium kõigini, võideldes eelarvamuste ja diskrimineerimisega, selgitades välja, millistesse inimrühmadesse suhtutakse üleolevalt ja marginaliseerivalt, kas mitte majanduslik saamahimu ja efektiivsuse taotlus pole saanud barjääriks inimeste vahel.