Tänases kirjakohas nimetab Paulus reisiplaanide muutumist (s 13): et tema elu on sattunud hädaohtu, on ta lahkunud Efesosest, seejärel aga asunud uuesti teele, et Tiituselt teateid saada. Siin on tegemist Pauluse isikliku elu märkustega, millest ka kogudus sai teateid. Küllap pidas apostel oluliseks osaduse jagamist, andes teateid oma tegemistest ja plaanidest. Seda peaksime ka meie individualistlikul 20. saj lõpul meeles pidama, et meie hea osadus kaaskristlastega sõltub paljugi meie endi avatusest.
Alates s 14 algab Pauluse apostliameti kaitsekõne, mis kestab kuni 7. ptk 4. salmini. Kaitsekõne tema ja teiste töötegijate ametile algab võrdpildiga kõikevallutavast aroomist, mis igale selle läheduses viibijale paratamatult mõju avaldab. Selleks aroomiks sai sõnum ristilöödud Kristusest ehk Messiast, kes suri inimkonna pattude eest. Aga mitte ainult sõnum ise, vaid ka see kuidas selle mõju avaldub kuulutajate elus (s 14). Lisaks on oluline, et see sõnm saaks edastatud selgelt (s 17).
Paulus on kogenud, et Jumala sõnumiga võib tekitada ka palju segadust ning kuulutajal võib tulla kiusatus kasutada seda hoopis omakasu eesmärkidel. Taas tõuseb esile inimese südame motiivide ja kuulekuse küsimus. Sellele aga, kes kuulutab õigesti, ütleb Paulus, et Jumal, kes on meile usaldanud kuulutustöö, seisab ise selle taga, et viia “meid võidukäigus kaasa” (s 14). Mida see tähendab ja kuidas oled seda kogenud?
Miks Paulus võrdleb kristlasi siin lõhnaga? Teame, et lõhnad levivad igale poole, kaugemale selle allikast. Näiteks nii mõnigi tugev lillelõhn võib olla tuntav üsna kaugel, kus lilli ennast nähagi ei ole. Nii on kristlased, nende kuulutus ja eluviis justkui Kristuse heaks lõhnaks maailmas, kus Teda ennast ei ole näha. See on nii ka täna.
Mõne lõhna eest ei saa põgeneda kuhugi. Jumala sõnumi “lõhna” mõju on vastuvõtja käes aga millise suhtumisega inimene võtab vastu sõnumi Kristusest, selline saab olema ka tema tulevik – kellele õnnistuseks, kellele hukkumiseks.