Eelmise päeva tekstis kasutas Paulus lõhna metafoori. Ja lõhnad võivad olla üsnagi isuäratavad - nt värske kohvi lõhn, leiva või koogiküpsetamise lõhn, toit mis ahjus lõhnab, lillede ja parfüümide lõhnad. Need on meeldivad lõhnad, mis muudavad elu mõnusaks ja annavad hea enesetunde. On ka teisi lõhnu mida me eriliselt ei naudi - nt halvaks läinud juurviljade lõhn vm.
Meil on ka praegusel ajal suhteliselt kerge Pauluse poolt kasutatud metafooridega haakuda - vaata kasvõi 2:14 konteksti, kus Paulus kasutab paradoksi ja rõõmustab et on võtnud orjaeisuse, et saab osa võtta Kristuse võidukäigust. Ja selles kontekstis kirjeldab Paulus, kuidas ta ise, otsekui lõhn, saab laiali “pillutatud” võiduteekonnal (s 14-16) - temast saab aroom, mille abil inimesed jaotuvad surmaks ja eluks.
Edasi ( 2:17) käsitleb ta oma teenimistöö motivatsooni, taas kasutades kontrastset metafoori - seekord tänavakaubitsejatega. Seejärel räägib ta korintlastest kui kirjast, mida ta on kirjutamas ( s 2,3).
Aga kes on see, kes autoriseerib Pauluse teenimistöö? Miks on ta nii veendunud selle kehtivuses ja efektiivsuses (s 4-6)? Uus leping on ülemuslik vana suhtes, sellepärast, et tõde selles on kivilaudade asemel kirjutatud inimsüdamesse (s 3). Ja nii on ja tänapäeval parimaks tõendiks evangeeliumi tõele muudetud elud.
Kuidas näeme iseendid? Kas koos Paulusega, kui rõõmsaid vange, keda viiakse Kristuse võidurongkäigus? Kas meie “lõhn” maailmale räägib Kristusest või püüame hoopis kõigest väest sulanduda maailma “lõhna”? Kas elame seavõrd Vaimust täidetud elu, et teised võivad sellest lugeda Kristuse “kirja” neile, või oleme lõpetanud kirjutamise hoopis, lootes et piisab lühisõnumist või e-kirjast? Millest räägib sinu elu täna?