Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 24: 18-25
18 Ja Gaad tuli Taaveti juurde selsamal päeval ning ütles temale: „Mine ja püstita Issandale altar jebuuslase Arauna rehealuse paika!”
19 Ja Taavet läks Gaadi sõna peale, nagu Issand oli käskinud.
20 Ja kui Arauna välja vaatas ja nägi kuningat ja tema sulaseid tulevat tema juurde, siis läks Arauna välja, kummardas kuninga ees ja heitis silmili maha.
21 Ja Arauna küsis: „Mispärast mu isand kuningas tuleb oma sulase juurde?” Ja Taavet vastas: „Et osta sinult rehealust ja ehitada Issandale altarit, et nuhtlus võetaks rahva pealt.”
22 Ja Arauna ütles Taavetile: „Võtku ja ohverdagu mu isand kuningas, nagu ta silmis hea on! Näe, siin on veised põletusohvriks, pahmareed ja veiste ikked puudeks.
23 Selle kõik, kuningas, annetab Arauna kuningale.” Ja Arauna ütles kuningale: „Issand, su Jumal, olgu sulle armuline!”
24 Aga kuningas ütles Araunale: „Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult täie hinna eest. Ma ei taha ohverdada Issandale, oma Jumalale, põletusohvreid, mis ilma on saadud!” Ja Taavet ostis rehealuse ja veised viiekümne hõbeseekli eest.
25 Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid. Ja Issand kuulis maa palvet ning Iisraelilt võeti nuhtlus.
Taavet rääkis oma rahvast kui lammastest (s 17). Tema oli nende karjane ja ta soovis meeleheitlikult kanda karistust nende eest. Ta mõistis, et kuningaks olemine on eelkõige eneseohverdamine, mitte niivõrd privileeg või uhkuseasi. Iga kord kui Taavet meeleparanduses Jumala poole pöördus, kuulis ta sõna Jumalalt ning vastas sellele sõnakuulmises. Nüüd pidid ta ehitama altari.
Kohtumine võimaliku kaananlaste tulevikujuhiga Jeruusalemmas, väärika ning kohusetundliku Arauna ning Taaveti vahel, kes kiirustas täitma Jumala korraldust - kirjeldab ilmekalt Taaveti taastatud sulasetunnetust. Taavet oleks selle rehealuse võinud võtta nagunii, kas Arauna seda pakkunuks või mitte, kuid ta ei saanud tuua lepitusohvrit mis talle enesele midagi maksma ei läinud. Ostuleping sõlmiti, ohvrid toodi ja Issand kuulis ning vastas. Ja siin lõpeb kokkuvõte Taaveti elust. Juba järgmine peatükk jutustab tema surmast ning toob troonile Taaveti poja, templiehitaja Saalomoni.
Omal viisil on, tolle rehealuse ostmine ning sinna altari ehitamine väike ja vähe jõudunõudev toiming - kuid seda tähelepanuväärsem on tolle toimingu koht, mägi Jeruusalemma kohal - just see paik kuhu hiljem püstitati tempel. See oli Jumala poolt valitud paik oma rahvale tema kummardamiseks, palvetamiseks ning ohvrite toomiseks. See oli koht kus rahvas pidi laulma Taaveti psalme, minnes ülesmäge protsessioonis templi poole. Just siin pidid nad kogema, et Jumal tõesti asub nende keskel. Ja hiljem, siis kui aeg saab täis, tuuakse siia Taaveti suurim Poeg, ning talle antakse nimi Immanuel, Jumal meiega.
Tema täidab kõik Taavetile lepinguga antud tõotused ning nende tõotuste pärijad tulevad igast maailma nurgast kummardama ja ülistama teda uues Jeruusalemmas, linnas - kus ei ole enam templit, sest selle templiks on Kõikvõimas Issand Jumal ning Tall (Ilm 21:22).
Selle kommentaari autor: Margret Killingray