2Tm 3.:16 on paljudele evangelikaalsete kristlaste lemmiksalm ja seda õigusega, sest toob selgelt esile Piibli kui Jumalast antud Pühakirja ja seega ka autoriteetse allika tähtsuse. Samas ei ole meie tänase uurimise eesmärgiks minna teksti detailidesse, vaid minna teksti taha - vaadata seda kontekstis - sest see on vähemalt sama oluline.
Antud tekst on sündinud kontekstis, kus Paulus palub Timoteost et viimane jääks ustavaks ka siis, kui peab taluma raskusi; kui teda survestatakse muutma oma õpetust, juhtima kogudust teisel viisil või loobuma kristlikust eluviisist täielikult. Ja et Paulus soovib Timoteost julgustada ning tugevdada, siis esitab ta talle mitmeid üleskutseid.
Kõigepealt meenutab Paulus Timoteosele oma enese elukogemust; siis aga Timoteose poolt kogetut. Ta on tundnud Pühakirja juba lapsepõlvest alates - ja milline eesõigus see on olnud! Veelgi olulisem aga on see, et Jumala Sõna on teinud Timoteose targaks, piisavalt, et ta on otsustanud rajada oma usu Kristusele.
Ja siit hakkabki esile tulema Pühakirja üks funktsioone. Piibel ei ole esmajoones informatsiooniallikas, vaid pigem perspektiivi andja. Pühakiri teeb selgeks meie mõtted, puhastab meie meele ning avab selle vastu võtma tõde Jeesusest viisil, mis toob kaasa isikliku transformatsiooni. Paulus valib sõna “kasulik”, kirjeldamaks Pühakirja, sest see teeb inimesed võimeliseks õieti uskuma ja käituma - ja seda mitte ainult moraalses plaanis vaid andes ka teadmise kuidas Kristuse eeskujul toime tulla inimese olemisse kaasatud probleemidega - nagu kannatus ja õnnetused, ebaõiged süüdistused ja julmus, toimetulek jõuetuse ning kuritarvitamistega.
Nii ei ole Piibel mitte ainult hindamatu ja asendamatu allikas igale kristlasest juhile, selleks et õpetada ja hoiatada, juhtida ning innustada kogudust; vaid see on asendamatu ka juhi enese jaoks. See, kas juhid kujundavad meid “valmis ja varustatud olema igale heale teole” (17) ei ole test mitte ainult neile - vaid ka meile, selle kohta kas oleme lugenud Piiblit õigesti.