Kui loed neid salme, mis sind hämmastab? Mind vapustab Jeesuse sünni lihtsus ja alandus. On üsna raske vääriliselt hinnata teda, kes sellistes oludes on ilmale tulnud - hinnata kui “Kuningate Kuningat ja Isandate Issandat”.
Eriti kuninglike isikute sündimisega kaasnevad suured rõõmupeod ning auväärsed tseremooniad, aga see sünd siin ei saaks enam madalam ollagi. Veeta oma esimesed elutunnid loomade söödasõimes - tähendab tulla siia maailma madalaimal võimalikul tasemel. Kui Päästja siia maailma sündimine oleks olnud minu korraldada, oleks see palju tähelepanuväärsemalt toimunud.
Ilmselt on Jeesuse sünd selllisel viisil taas üks kinnitus sellest, et Jumala teed on nii palju teistsugused kui meie teed. Jumala lihakssaanud Poja tulemine toob esile selle kontrasti mis on Jumala toimimise ning selle vahel, kuidas meie oleksime seda korraldanud.
Luuka 1. peatükis ütles ingel, et see beebi on igavesti eksisteeriva kuningriigi kuningas ( 32,33), ning Sakarjas rõõmustas, et ta saab olema nagu päikesetõus, millest tulev valgus juhib meid rahuteele (s 78,79).
Ometi on see sünd ülitavaline. Looja enesetühjendamine ning sulase kuju võtmine oli alanud. Ja ehk ka seepärast peaksime seisatama sõime ees: sest just siit, selle lapse sünniga - näiliselt nii tähtsusetu ja haavatavaga - algab ka Jumala kuningriigi vastasseis selle maailma kuningriikidega.
Tema siin on tõeline Kuningas, mitte keiser Augustus. Viimane ei kuulnud ilmselt iial midagi Jeesusest; kuid juba järgenva sajandi jooksul nägid Rooma riigi keisritrooni pärijad vaeva Jeesuse järgijate minemapühkimisega. Ja kakssada aastat peale seda sai keisrist enesest kristlane!