Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 4: 22-30
Jeesus hüljatakse kodukohas22Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad, ja ütlesid: "Eks tema ole Joosepi poeg?"
23Aga tema ütles neile: "Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!"
24Ja Jeesus ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas.
25Tõepoolest, ma ütlen teile, palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil, mil taevas oli kolm aastat ja kuus kuud suletud, nii et suur nälg tuli üle kogu maa,
26aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde.
27Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, ent keegi neist ei saanud puhtaks kui vaid süürlane Naaman."
28Seda kuuldes said kõik sünagoogis viibijad täis raevu
29ja tõusid püsti, ajasid ta külast välja ja viisid üles mäerünkale, mille peale oli ehitatud nende küla, et teda ülepeakaela alla tõugata.
30Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.
Igaüks meist teab, kui raske on leida tunnustust nende inimeste hulgas, kes on sind tundnud väikese lapsena. Inimesed kipuvad sind pidama selliseks, nagu sa olid kunagi ammu, kuigi oled vahepeal sirgunud täiskasvanuks, pere soetanud ja saanud kolleegide hulgas lugupeetud inimeseks. Oma vanemate jaoks jääd sa kauaks hoolitsust vajavaks lapseks; naabritädid imestavad, millal sa jõudsid suureks kasvada; vanavanemate jaoks oled sa ikka veel jõmpsikas. Ja katsu sa rääkida neile midagi jumalikest asjadest. Nad arvavad, et teavad paremini, sest on kauem ilmas elanud, neil on elukogemus, mida sinul veel ei ole.
Jeesus rääkis jumaliku visiooniga, rääkis Püha Vaimu võidmisega ja see puudutas kuulajate südant, kuni keegi ütles: “See on ju Joosepi poeg.” Ja inimesed tegid südame kõvaks ega suutnud uskuda sellesse, mida Ta rääkis. Ning Jeesus ei teinud imetegusid, sest inimestel ei olnud usku Tema sõnumisse. Nende suhtumine kammitses Teda.
Sageli oleme meiegi kammitsetud oma vanemate ja lapsepõlvetuttavate juuresolekul. Nad näevad tegeliku taga minevikku ja see varjutab tänase reaalsuse.
Jeesus ei jäänud rahule oma kodukoha elanike sellise suhtumisega. Ta ütles neile noomivaid sõnu ja läks ära.
Kui me ei taha alatiseks jääda oma vanemate ja lapsepõlvetuttavate jaoks alaväärtuslikeks, rebime end lahti, ja tihti osutub see protsess valuliseks. See võib tuua tüli ja tekitada haavu, kuid see on nii noortele kui ka vanadele kasvamiseks vajalik.
Selle kommentaari autor: APÜ