Täna on meie ette asetatud kaks teineteisest erinevat, kuid omavahel seoses olevat kontseptsiooni - elustiil ning maailmavaade. Minu käitumisviis on mõjutatud mu mõtteviisist. Paulus kutsub üles taotlema muudatust mõlemas, et ma ei mõtleks, ega käituks nagu need, kes Jumalat ei usu (s 17).

Väljend “pagan” on saanud Pauluse jaoks uue tähenduse. Ta ei kirjelda selle sõnaga enam mitte-juute, vaid kõiki neid, kes ei ole veel tõsiselt võtnud Jumala plaane ning tõotusi. Ning sinna hulka kuuluvad ilmselt ka need juudid, kes põlgasid ära Kristuse - nii näeme, kuidas Pauluse pöördumine on muutunud lõplikuks: uuendatud Iisrael on Kogudus, ning kõik, kes sellest väljapool - on paganad. Nende mõtteviis, milles puudub Kristuse valgus - on “pimeduses” (s 18). Nad ei suuda näha otse, sirgjooneliselt - ning seepärast ei suuda nad ka elada õigesti (s 19). Selle Pauluse mudeli kohaselt järgneb käitumine uskumisele. Kui ma ei tea, mis on õige, kuidas saan siis teha midagi mis on õige?

Pauluse väidetest kumab läbi ka tarkuse roll juudi mõtteviisis. Nimelt, kui ta ütleb, et tundes ja mõistes Jumala tõde, saame rajada aluse õigele käitumisele. Ometi viib Paulus selle heebrealaste tarkusekäsitluse siin veel kaugema sihini: vale mõtteviisi  ning vale käitumise hävitavast tsüklist vabanemine toimub üksnes Kristuse tundmise läbi (s 20,21). Tegu ei ole mitte pelga intellektuaalse teadmisega, vaid tarkusega, mille juured on kinnitatud suhtesse Temaga, kelles on peidetud kõik “tarkuse ja tunnetuse allikad”.

Õppides tundma Kristust, õpime järjest rohkem ka Temalt, kuni avastame, et oleme võimelised muutma oma käitumist sama lihtsalt kui vahetame mantlit (s 24). Me võtame seljast vana (s 22); ja paneme selga uue (s 23): see on täpselt sama otsene tegevus,  kui lubada Kristusel muuta oma meelt.

Tarkus, mis viimselt vaimsete vägede ja võimude ees särab, peab kõigepealt hakkama särama meie oma meeles.