Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 42:1-17
Iiob kahetseb, Jumal andestab1Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
2"Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.
3Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista.
4Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
5Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.
6Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas."
7Ja pärast seda kui Issand oli rääkinud need sõnad Iiobile, ütles Issand teemanlasele Eliifasele: "Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlema sõbra vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!
8Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palvetagu teie eest; sest ma kuulen ainult tema palvet, et mitte talitada teiega häbistavalt, kuigi te ei ole rääkinud minu kohta tõtt nagu mu sulane Iiob!"
9Siis läksid teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar ja tegid, nagu Issand neile oli öelnud; ja Issand kuulis Iiobi palvet.Jumal õnnistab Iiobit10Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.
11Ja tema juurde tulid kõik ta vennad ja kõik ta õed ja kõik, kes teda enne olid tundnud, ja võtsid leiba koos temaga ta kojas; ja nad avaldasid temale kaastunnet ja trööstisid teda selle õnnetuse pärast, mis Issand temale oli lasknud tulla; ja igaüks andis temale ühe kaaluühiku raha ja ühe kuldrõnga.
12Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit.
13Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart.
14Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk.
15Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel.
16Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve.
17Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.
Hämmeldunud, kurnatud ning võibolla ka ülestõstetud IIob suudab viimaks midagi Jumalale vastata. Ta tunnustab Jumala väge (s 2), ning tunnistab Jumala sõnade mõju oma elule (s 3,4) ning jõuab selles väljaütlemises ühe ajaloo mõjukaima usutunnistuseni. Siinkohal jõuame ka meie, selle loo pealtvaatajad, sündinu tähenduse mõistmiseni. Iiob alustas oma teekonda küsimusega: “Miks ma pean kannatama?”, kuid lõpetab seda kinnitusega, et on saanud kohata Jumalat ennast.
Iiobi küsimused on, ja samas ka ei ole saanud vastused. Vastuseid ei ole tulnud sellele spetsiifilisele küsimusele kuidas kuulub kokku kannatus ning Jumala õiglus - ja enamasti ei leiagi see küsimus otsest vastust. Samas on vastused antud palju laiemas tähenduses - arusaamises, et universumi keskmes on armastav, ustav Looja, keda võib ja saab usaldada isegi siis kui me mitte millestki aru ei saa.
Iiobi ja ka meie kutsumine ei ole mitte asuda Looja rolli, püüdes kõikidest asjadest aru saada. Pigem on see alandliku looduna Loojale austuse toomine, usaldades selle Jumala väge ja hoolitsust, kes on näidanud et Ta on hea. Ning see on ka juutide maailmavaate keskne tunnistus- Jumal on hea, tema heldus ja armatus kestavad igavesti ( 2Aja 5:13). Isegi siis kui me ei mõista - saame usaldada. Saame austada ja kummardada. Saame ülistada. Nii nagu iiob, peame ka meie alandlikult meelt parandades viimselt asuma meile loodute hulgas määratud kohale (s 6).
Kogu selle jutustuse ilu seisneb tõigas, et kõik need tõed muutusid selgeks kannatuses. Räägitakse lugu ühest lesknaisest, kellele teatati, et varsti kaotab too oma nägemise. Kui tema sõber tuli teda lohutama, küsis naine: “Kas sina tahaksid keelata mulle võimaluse käia koos Kristusega ka pimeduses? Ma usun, et selles pimeduses on saladusi, milleni ma iial ei jõuaks kui käiksin vaid valguses.”
Iiobi loo epiloog sõlmib kokku kõik lahtised otsad. Iiobi sõbrad peavad vastust andma omapoolsete Jumala teede väärtõlgenduste eest (7,8) ning nende karistus on see, et peavad oma vigu tunnistama Iiobi ees ja lubama temal endi eest palvetada (s 9). Iiob on nõus seda tegema ning just see (s 10) - rohkemgi kui tema enese meeleparandus - on tunnistus tema täielikust taastamisest.
Kogu selle loo lõpp on vägagi tähendusrikas. Jumal palub Iiobil toimida kui preester oma sõprade heaks. Ja Iiob võtab vastu nende ohvri ning toimib kui vahendaja nende ja Jumala vahel, palvetades oma sõprade eest. Siit ilmneb kaks tõde.
Esiteks, teda, kes on kohanud Jumalat isiklikult (s 5) palutakse vahendada Jumala ligiolu ümberolijatele. Samasugune roll oli Moosesel Iisraeli rahva keskel. Eesõigus, mida Iiobile pakutakse - näha sügavale Jumala saladustesse - tuleb koos vastutusega. Sellelt, kellele palju antakse, nõutakse ka palju (Lk 12:48), ning Iiobi teekond ei ole enne lõpetatud, kui ta on seda mõistnud. Ilmutus toob enesega kaasa vastutuse see edasi anda, kommunikeerida; meile räägitakse, et meie räägiksime edasi.
Teine tõde on, et Iiobil palutakse laiendada oma andestuse ning halastuse jagamist ka oma sõpradele. Me ei näe temas mingit kibedust või tasategemise soovi. Ja alles siis kui Iiob on lõpuni täitnud oma kahekordse rolli -preestrina ning armu jagajana - alles siis taastatakse tema enese õnnistus (s 10-17). Aga kui Iiob täielikult taastatakse, tuleb see kahekordse õnnistusena: see on kompensatsioon, mida on tõotatud käsuseaduses: sellele kellelt on röövitud, tuleb tagasi anda kahekordselt (2Ms 22:4,7,9)
Jumal on see, kes lubas Iiobil minna läbi kannatuse ning saatanal teda kiustada (1:12). Jumal on nüüd ka see, kes tema sõprade kui tunnistajate ees kannab täistaastamise vastutust. Iiobil oli õigus kui ta rääkis oma süütusest ning taotles õigeksmõistmist.
Iiob koges kannatusi, vahendamist, armu ning taastamist. Vaadates tagasi kogu sellele loole Kristuse perspektiivist, võime rõõmustada et juba iidses Iisraelis on nähtaval lunastuse erepunane joon ning Jumala lunastusplaan.
Selle kommentaari autor: Gerard Kelly