Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jeremija 32:1-15
Jeremija ostab Anatoti põllu1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Sidkija kümnendal aastal; see oli Nebukadnetsari kaheksateistkümnes aasta.
2Paabeli kuninga sõjavägi piiras siis Jeruusalemma ja prohvet Jeremijat peeti kinni vahtkonnaõues, mis oli Juuda kuningakoja juures,
3kuhu Juuda kuningas Sidkija oli ta kinni pannud, öeldes: "Mispärast sa kuulutad ja ütled: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja ta vallutab selle!?
4Ja Juuda kuningas Sidkija ei pääse kaldealaste käest, vaid antakse kindlasti Paabeli kuninga kätte ja ta peab temaga rääkima suust suhu ja nägema teda silmast silma.
5Sidkija viiakse tema poolt Paabelisse ja ta jääb sinna, kuni ma võtan tema oma hoolde, ütleb Issand; kui te sõdite kaldealaste vastu, ei ole teil õnne."6Ja Jeremija ütles: "Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
7Vaata, Hanameel, su lelle Sallumi poeg, tuleb sinu juurde ja ütleb: Osta enesele minu Anatotis olev põld, sest sul on selle ostuks lunaõigus!"
8Ja Hanameel, mu lellepoeg, tuli Issanda sõna kohaselt mu juurde vahtkonnaõue ja ütles mulle: "Osta ometi mu põld, mis on Anatotis Benjamini maal, sest sinul on pärimis- ja lunaõigus; osta see enesele!" Siis ma mõistsin, et see oli Issanda sõna.
9Ja ma ostsin Hanameelilt, oma lellepojalt, Anatotis oleva põllu ning vaagisin temale seitseteist hõbeseeklit hõbedat,
10kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega.
11Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja
12ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale, oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues.
13Ja ma käskisin Baarukit nende nähes, öeldes:
14"Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Võta need kirjad, see pitseeritud ostukiri ja see lahtine kiri, ja pane saviastjaisse, et need säiliksid kaua aega!
15Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kord ostetakse siin maal jälle kodasid, põlde ja viinamägesid."
Esimest korda oli Nebukadnetsar vallutanud Jeruusalemma aastal 597. Siis jättis ta linna terveks, kuid küüditas rahva paremiku ja pani vasallkuningaks Sidkija, kes nüüdseks valitses kümnendat aastat. Vahepeal hakati Jeruusalemmas lootma abile lõunast – Egiptusest, kuid see lootus oli petlik.
Linn oli sisse piiratud ja Jeremija vangistuses (s 2-3). Kuningas Sidkijat iseloomustatakse siin tema tegude kaudu, mida esmapilgul võiks ehk isegi õigustada Jeremija kuulutuse sisuga. Kas Jeremija sõnum pakub mingit lohutavat väljavaadet nii kuningale kui kogu linnale (s 4-5)? Ja ometi oli selles kindel tingimus ja hoiatus kuningale, mida too kuulda ei võtnud.
Niisuguses olukorras tuleb Jeremijal üllatuslikult tegelda veel ka isikliku elu asjadega. Iisraelis oli tähtis, et maaomand ei läheks võõrastele (s 8). Sellise ohu korral pidi lähim sugulane omandi lunastama ehk kasutama “ostueesõigust”. Seda teebki nüüd Jeremija.
Kas on õige tegelda isikliku kinnisvara probleemidega, kui riiklikul tasandil on kaalul olemine või mitteolemine? Näeme, et Jumal kasutab sedagi olukorda rahvale prohvetliku sõnumi andmiseks. See on kõigest hoolimata lootusesõnum: Jumal ei planeeri lõplikku hävingut, vaid peab silmas taastamist, ehkki alles pika aja pärast (s 14-15).
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel