Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 9
Tänulaul võidu eest1Laulujuhatajale: viisil "Sure poja eest!"; Taaveti laul.
2Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
3Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
4Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
5Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
6sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
7Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.
8Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.
9Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.
10Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.
11Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!
12Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!
13Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.
14Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,
15et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!
16Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.
17Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.
18Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!
19Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.
20Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!
21Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.
Teemade ja kujundite kordamine psalmides ei tähenda, et me võiksime tuttavatesse kirjakohtadesse suhtuda pealiskaudselt.See psalm sisaldab mitmeid muljaltki loetud ideid, ideid nagu Jumala-poolne varustamine, Tema õiglus ja Taaveti kinnitus, et ta sõltub ainult Jumalast. Kuid heites psalmile vaid põgusa pilgu, võime tähelepanuta jätta mõned selle laulu huvitavamad aspektid.
Sarnased psalmid algavad tüüpiliselt Jumala poole hüüdmisega ja kirjeldavad autorit vaevavat isiklikku või ühiskondlikku probleemi, kuni jõutakse Jumala suveräänsuse ja kindla pääste tunnustamiseni. Selles laulus on järjekord vastupidine - esimesed 12 salmi sisaldavad tänu võidu eest, millele järgneb palve tagakiusust päästmise pärast teises pooles.See pakub võimalust mõtiskleda sügavamalt ülistuse rolli üle kannatuse ajal. Taavet ei palu ainult meeleheitlikku palvet koos kiituse ja tänuga, ta eeldab oma palvete täitmist, sest meenutab mineviku võite ja Jumala iseloom ju ei muutu. (Fl 4:6) See ei tähenda mitte ainult Taaveti veendumust, et Jumalale au andmine on kõige tõhusam vastus kannatusele, vaid ka, et Jumala ülistamine on kõrgem prioriteet kui oma mured.
Soov laulda kiitust Kõigekõrgemale Issandale (s 2) ulatub kaugemale puhtalt Iisraeli taustast."Psalm algab sooviga "rääkida kõigile su imedest" ja 11. salmis Taavet ühutab meid "kuulutama rahvaste seas, mida ta on teinud." Kui tihti meie, kristlased, rõõmustame Jumalale kiitust tuues meie uskmatute sõprade juuresolekul, kui ta päästab meid või lahendab olukorra meie elus? Psalmis ei mainita Iisraeli sõjalist osavust kirjelduses, kuidas "lõputu häving on saatnud vaenlast" (v 6); kogu au ja kiitus läheb Jumalale.
Selle kommentaari autor: Ben White