Esmaspäev, 15. Juuli 2013
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 2:11-20
Nehemja õhutab rahvast Jeruusalemma müüri taastama11Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
13Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17Aga nüüd ma ütlesin neile: "Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!"
18Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: "Võtkem kätte ja ehitagem!" Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: "Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?"
20Siis ma vastasin ja ütlesin neile: "Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!"
"Tõsta meie silmad taeva poole, mis on täis tõotusi, elusta
meie vaimu, et me me saaksime julgustada oma kaaslaste hingi,
kes koos meiega eluteel rändavad."(Augustinus, piiskop ja
teoloog, AD 354–430)
Kõikjal valitseb rusutud olek. Pagendusest naasnud juudid on templi taastanud – kuid millised on selle seinad!
Milles võiks olla siin tõeline probleem: kas Jesuusalemmas olevad juudid vaadates ei näinud? Kas nad olid hävitustööga harjubud? Võibolla oli keegi nende jaoks olukorra ära ratsionaliseerinud ("see ongi olukord, milles nad peavad nüüd olema") või isegi teologiseerinud ("need on need müürid, mis Jumal on meile andnud praeguseks olukorraks"). Raskuste aktsepteerimine on üks asi, kuid unustada, et Jumal tahab kõike elustada ja taastada, hoopis teine. "Minu isa töötab kogu aeg," ütles Jeesus, "ja mina ka."(Jh 5:17) Me võime kergesti ennast rusudele elama asutada või hakata ebanormaalset normaalseks pidama.
Sellises olukorras me vajame Nehenjat: keegi peab tulema väljaspoolt, et aidata meil näha segaduse ulatust (s 17) ja samuti Jumala poolt antud võimalusi. Pagendusest naasnute juurde tuleb päästja, kes on üks nende hulgast ja kes tajub olukorda selgemini kui nemad. Jumalat. Temasse võidakse suhtuda vaenulikult ja takistavalt, kuid ta on piisavalt tugev, et mitte lasta end sellest häirida. Tuleb tuttav ette?
Samasugused omadused olid täielikult ka Kristusel ja Nehemja tööd võib vaadelda Kristuse suurema töö eelkajastusena. Võibolla ka sina vajaksid kedagi niisugust – kedagi, kes asjatundliku abiga su vaimu üles tõstaks, hea sõnumiga Jumala armust. Võibolla sa vajad Kristust!
"Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.(Js 42:3)
Issand, kes Sa parandad haavatud südamed ja puhud söed
lõkkele, halasta minu ja kõigi haigetsaanute peale.
Selle kommentaari autor: Dominic Smart