Mida meie jaoks tähenduslikku, on öelda ühel varakiriku patriarhil praegusele postmodernsele, post-kõige ühiskonnale? Paljud 21.sajandi lääne kirikute liikmed küsivad järjest enam: “Mis õieti on kogudus” , "Kas seda üldse on vaja?" ja “Kuidas olla kogudus?”. Järjest rohkem lükatakse kirikut äärealale, nähes selles parimal juhul anakronismi ja nii oleme usklikena silmitsi küsimusega kuidas siis edasi olla, milliseid struktuure kasutada ning millist juhtimisstiili rakendada . Samas on jätkuvalt hoos debatt  suure ja väikese kiriku eeliste üle, taustaks arvulise kasvu standard kui põhiline edunäitaja.

Segadussesattunuina jätavad mõned koguduse kui sellise üldse. Teised proovivad uusi kooslusi, milles on müstikat ja anonüümsust  - selle  protsessi üheks tulemuseks on väike kasvutrend Euroopa katedraalide külastatavuses.

Aga Johannesel on meile palju öelda! Ta võtab nii tollased kui praegused lugejad ning viib nad tagasi aluste juurde, selgitades, mida tähendab olla usukogukond. Keskendudes neile, kelles näeb oma eelkäijaid (s 13) rõhutab ta, et endiselt on suur vajadus ehtsa ning armastava kogukonna järele. See peab olema Koguduse tunnus igal sajandil.

Taolises kogukonnas valitseva,  tõelise armastuse proov aga seisneb valmisolekus ohverdada oma kõige olulisem selleks, et armastada teisi. Johannes viitab Kaini negatiivsele eeskujule ning Kristuse positiivsele eeskujule. Armastuse proovikiviks Kristusele on surm.  Nii realiseerub armastuse nõude täitmine Kristuses, armastuse tähenduse leiame tema eeskujus ning väe armastamiseks saame Pühas Vaimus.

Autentse usukogukonna aluseks on ja jääb Armastus. See on alati ka inimese enese proovilepanek: kas reaalselt toimub Vaimus ja Kristuses elatava elu ilmsisksaamine, nähatavaks muutumine teistele.  Ja nii saame öelda, et  Jumala silmis edukas kogudus on selline, kus armastatakse üksteist viisil millega kaasneb aja-, emotsioonide-, omandi - ning vajadusel ka kogu elu ohverdamine.