Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 30
Tänu surmast päästmise eest1Taaveti laul; templi pühitsemise lauluviis.
2Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast.
3Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.
4Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda.
5Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust!
6Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.
7Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi!
8Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu.
9Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin:
10"Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust?
11Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!"
12Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks,
13et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
Psalmi alguses olev märge ütleb, et seda kasutati templi pühitsemise puhul Taaveti poolt.
Sellise sissejuhatus peale ootaks eelkõige ametlikku ning kogukondlikku kõnetust, selle asemel aga leiame vägagi isikliku kogemuse ning väljenduse. 5.salmis öeldud sõnad viitavad sellele, et siis kui psalmist õhutab teisi kiitma, on ta ise juba templis - kuid kõik ülejäänu siin on läbinisti isiklikus kõnes.
30. psalm on igaühele, kes iial on olnud tõsises, eluohtlikus olukorras - vaenlaste või näiteks ka haiguse tõttu. Psalmist on surmaga silmitsi olnud (s 4), anudes, et Jumal võiks säästa ta elu (s 9). Koos pääsemisega tuleb ka ülevoolav rõõm ning sellest sünnivad mõned Piibli kõige meeldejäävamad kujundid (s 6, 12 nt).
Tervet psalmi läbib tohutu kergendustunne, nagu oleks laulja enese jaoks avastanud, et Jumal keda templis teenitakse on tõepoolest Jumal, kes kuuleb ja vastab oma rahva palvetele (nii nagu Ta on tõotanud). Laulja oli viimses hädas - seda kirjeldavad sõnad “sügavused”, “vaenlased”, “surmavald”, “auk”, nutmine” “kohutatud”, “põrm”, “kisendamine” ja “kotiriie”; Jumal aga kuulis tema meeleheitlikku kisendust armu ning abi järele. Siin mainitakse ka tervenemist haigusest ja lähenevast surmast (s 3,4), vanelase käest pääsemist (s 2), ning päästmist suurest ahastusest ( s 12).
Aga mis viis laulja surma piirile? Kuidas Jumal lubas sel sündida? Keset psalmi leiame rea: “Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! “(s 7). Uhkus on see, mis asetab turvalisuse ja kindluse aluse inimese enese kätte, jättes Jumala tahaplaanile. See võib sündida nii hõlpsalt, kui asjad lähevad hästi. Ometi on see ka kindel viis ohtu sattuda, just nii nagu Taavet avastaski.
Piibli tarkuseraamatutes on loendamatul hulgal hoiatusi uhkuse suhtes: “Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” - need on kõik tema mõtted. “( Ps 10:4); “Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust. “ (Õp 16:18)
Oleks imeline kasutada seda psalmi järgimsel korral koguduse keskel Jumalat ülistades! Jumal on tõeline, reaalne. Tema vastab tõeliselt palvetele ning reageerib meie hädahüüdudele ( Jh 1:11). Ta on ustav ja armuline ning halastaja ja pöörab meie pimeduse suureks rõõmuks. Ta on meile alati ligiolev abimees ning seepärast võime ja peaksime ülistama Teda ikka ja igavesti - koos kõikide teistega kes on kogenud samalaadseid olkordi oma isiklikus elus. Taoliselt ülistav kogudus muutub üheks selles kiituses mis on rajatud Jumala tõelistele tegudele ning kokkutulnud inimeste tegelikele isiklikele kogemustele. Selline kiitus toob tervenemise ümbirtsevale kogukonnale ning on Jumalale tõeliselt meelepärane.
Selle kommentaari autor: APÜ