Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 4:7-21
Armastusest Jumala ja inimeste vastu7Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.
8Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.
9Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime.
10Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.
11Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.
12Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.
13Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on andnud meile osa oma Vaimust.
14Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks.
15Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ning tema püsib Jumalas.
16Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.
17Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.
18Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.
19Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.
20Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.
21Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!
Eelarvekärped, töökaotus, lumepallina kasvavad võlad, kokkukuivavad hoiused ning ebakindlus tuleviku osas - need teemad on jätkuvalt ajalehtede esikülgedel, sest globaalne majanduslik kõikumine ei jäta kedagi puutumata. Kui ebakindlus ja hirm on inimese oma haardesse saanud, on raske midagi kaugemale planeerida. Ja see puudutab inimesi nii kiriku sees, kui väljapool kirikut. Just selles kontekstis on Johannese sõnad tänases tekstis üllatavalt kohased ka meile.
Ta pöördub usukogukonna poole, õhutades neid armastama üksteist tõeliselt, sügavalt ning hästi. Ja Johannes ei räägi pelgalt sõnadest või tunnetest või omasuguste vastu lahke olemisest. Piibel on täis tõendeid selle kohta, et kui meie väidame end Jumalat armastavat, siis peaksime omaks võtma ka Tema kirgliku hoole abivajajate vastu, ükskõik kes või kus nood on. Osalemine koosolekutel, tulised palved ning doktriini mõistmine on kõik väga olulised, ometi ei saa need iial olla asendusaineks nende inimeste armastamisele, kes meie lähiümbrusesse on asetatud. Hullem veel, kui me ütleme end Jumalat armastavat, kuid samal ajal lubame enesele eelarvamusi, andestamatust või viha kellegi suhtes, siis ei peta me vaid iseendid, me lausa valetame!
Hirm ja tõeline armastus ei saa kooseksisteerida. Armastus viskab välja hirmu otsekui turvamees ebasoovitava külalise. Armastus ise aga loob keskkonna milles inimene saab “minna õitsema”, see toetab alati teiste head käekäiku. Hirm kitsendab, takistab ning sandistab. Mõlemad on võimsa mõjuga, kuid armastus on suurem, sest lähtub Jumalast. Tehku Jumal meist pööraselt julged armastajad, selllised, kes pühivad hirmu kuhu iganes nad ka lähevad.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett