Viimaks jõuame seitsmenda pitserini, kuigi sugugi mitte ilma kõhklusteta. Johannes teatab pitseri avamisest. Sündinu viib meid üle ajaloo piiri, kuid mitte veel. Enne kui edasi liikuda,  saame kogeda vaikust ning palvet. On see vaikus enne pasunate hüüdega kuulutatud tormi? 

Pilt templis olevast altarist millel põlesid suitsutusrohud sümboliseerib katkematut palvet. Mõnikord, kui kõik on meie vastu on palve ainuke asi, mida teha saame. Johannes muudab aga selle perspektiivi, aidates meil näha, et palvetamine on see, mida meid on kutsututd tegema. Liiga tihti oleme  sedavõrd haaratud välisest pildist, et ei suuda näha seda, mis tegelikult toimub - kas siis “eesriide taga” või teise inimese elus “maski taga”.

Ajaloo lõpu ületamise asemel aga alustame uut tsüklit, mis jätkub 11.peatükki. Siin kirjeldab Johannes, mis sünnib uskmatu maailmaga. Pasunad hoiatavad, tõmbavad tähelepanu, sunnivad sind istukile ehmatama ja tähele panema. Näinud, et pitserid on avatud, kuuleb Johannes nüüd pasunate hüüdu. Neis kirjeldustes kordab Johannes end sageli - eesmärgiga tuua esile asja tuum erinevaist perspektiividest. Kuuleme siin kajasid Egiptuse nuhtlustest, mis olid vaaraole hoiatamise vahenditeks ning inimestele üleskutseks suhtuda tõsiselt Jumalale meelepäraselt elamisse. Tegu on looduskatastroofidega, mis võivad juhtuda kus, millal ja kellele tahes.

Suitsutusastja, nüüd tulega täidetud, visatakse maa peale. Midagi ei säästeta. Maa hävib, meri saastatakse, joogiveevarud saavad segatud ning pimedus võtab võimust kogu maal. Ja ometi on sellest otseselt mõjutatud vaid kolmandik maailmast: enamik on siiani veel puutumata. See on võimalus muuta oma elu, kahjuks aga ei tea paljud (ka meie?) kuidas “mõista aegu”.