Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 55
Palve valelike vastu1Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
2Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
3Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
4vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
5Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
6Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
7Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
8Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
9Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
10Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
11Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
12Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
13Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
14vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
15kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
16Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
17Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
18Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
19Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
20Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
21See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
22Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
23Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
24Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
Istudes suures Inglise katedraalis, kuulen taevalikku poisihäält laulmas Mendelssohni “Oh oleksid mul tuvi tiivad…”. Nii ülevaina kui need helid ka kõlavad, ei kirjelda need ligilähedaseltki tormi, mis tegelikult valitses Taaveti hinges, seda psalmi kirjutades. Tõenäoliselt oli Taavet pigem kisendamise äärel - sest meie ees on mees, kes on emotsionaalselt kokkuvarisemas.
Juba avasalmid (3-6) annavad edasi ahastuse, mida ta koges. Taaveti hinge on laskunud pime ning tume öö. Ka väliselt on linnas otsekui lahti lastud vägivalla nng hävituse jõud (s 10-12) Kui tuttavalt kõlab see meie kaasajas - kus pussitamised ja tulistamised, narkomaania ning vägivald on igapäevased!
Lisaks, aga rõhub Taavetit ka reetmine lähedase sõbra poolt (s 13-15). Nii mõnegi jaoks meie keskel seostub see hülgamise kogemusega abikaasa või vanema poolt, kuritarvitamisega või ka usuvenna või -õe äkilise suhtumise muutumisega. Pole siis imestada, et Taavet ihkab kogu hingest põgeneda.
Vaatamata suurele sisemisele möllule, on Taaveti palves selgelt eristatavad kaks osa. Ning esimene, millest saame õppida, on see, et Jumala ees peaksime oma tunded alati ausalt välja valama. Jumal lausa kutsub meid neid avaldama, selle asemel, et need alla suruda. Näeme, et Taavet ei karda Jumalale öelda kuidas ta end tegelikult tunneb; ta ei karda eksponeerida oma lahtisi haavu.Ta kasutab sõnu “anumine” “ägamine” , “rõhumine” “kannatus” “hirm”, “surm”. See ei ole mingisugune odav spirituaalsus, vaid kindla usaduse väljendus.
Palve teine õpetlik osa võib alguses tunduda vastuoluline. Kuigi saame Jumala ees vabalt oma tundeid väljendada, ei tohi me lubada oma tunnetel end segiraputada või viimselt juhtida. Taavet on juba õppinud kinnitama oma usalduse ankru kindlasse kohta tormi tulles. Elukatsumused võivad meid muuta tugevamaks või kibedamaks ning valikuid tehes on tark silmas pidada Taaveti valikuid siin:
- Ta palvetab. Terve psalm on tema kõne Jumalale sellest, kuidas ta end tunneb.
- Ta palvetab korduvalt - hommikul, lõunal ja õhtul. (s 18)
- Ta usaldab Jumalat - ka selles, et kurjad saavad karistatud (s 19,24)
- Ta hoiab kinni tõest - teadmisest, et võib oma koormad üle anda Issandale ning kogeda tema kandvat väge (s 23).
Läbi terve psalmi aga kinnitab ta endale refräänina: meie Issand kuuleb, päästab, mõistab kohut ning kannab!
Jumal ei pruugi meilt võtta koormat, mida kanname, kuid ta teeb meid võimeliseks lõpuni vastu pidama. Taavet lõpetab: “Aga mina loodan Sinu peale, Issand.” Mina - on siin öeldud väga selge rõhuga.
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb