Loe läbi alltoodud kirjakoht: Johannese 20: 1-18
Naised leiavad tühja haua1Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud.
2Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: "Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud."
3Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde.
4Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena.
5Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse.
6Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu
7ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas.
8Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.
9Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.
10Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.Jeesus ilmub Maarja Magdaleenale11Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda
12ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
13ja need ütlesid talle: "Naine, miks sa nutad?" Tema vastas neile: "Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud."
14Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15Jeesus ütles talle: "Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: "Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära."
16Ja Jeesus ütles talle: "Maarja!" Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: "Rabbuuni", see tähendab "Õpetaja".
17Jeesus ütles talle: "Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde."
18Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: "Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle."
Kirjeldatud sündmused on täis tugevaid tundeid - mässavaid, hingematvaid tundeid; leina, paanikat, et Jeesuse ihu on ära varastatud, meeleheitlikku, adrenaliinist kihutatud sööstu hauale, segadust, lootusekümbemeid ning sügavat masendust, kui Kristuse ihu kaotus hakkab pärale jõudma.
Aga meile öeldakse ka, et keset seda kõike Johannes “nägi ja uskus” (s 8). Oma sisimas teadis ta, et Jeesus on füüsiliselt surnuist üles tõusnud, kuigi sel hetkel ei suutnud ta seda kuidagi ratsionaalselt selgitada (s 9). Vastu kõiki ootusi tugevnes temas äratundmine, et mingil viisil on see kõige imepärasem sündmus aset leidnud.
Maarja Magdaleena ei suutnud sel hetkel näha nii nagu Johannes. Tema segadust ning kaotusevalu väljendavad pisarad kõnelesid enam kui sõnad. “Nutmine” selle sündmuse kontekstis tähendas valjuhäälset hala, väljendamaks sügavat leina. Sellest hoolimata, võibolla aga ka selle pärast, on Maarja kirjeldatud stseeni keskmes esimene, kes Jeesust näeb. See, et äsja surnuist tõusnud Jeesus valib ilmutada end esimesena nii kahtlase minevikuga naisele (Lk 8:2) - oli üle igasuguse piiri vastolus tolle aja “poliitilise korrektsusega”! Siin, inimajaloo ja igaviku kõige hämmastavama ja võimsama sündmuse tipul, peatub Jeesus, et juttu ajada Maarja taolise naisega! Taas kord, oleme hämmingus selle kuningriigi “teistsugusest, peapeale pööratud” olemusest, Jumala suhtumisest staatusesse ning võimu.
Hellus, millega Jeesus Maarjat kõnetab, kogu stseeni õrnus, äratundmise hetk, kui Jeesus nimetab Maarja nime - meenutab meile, et Tema tunneb igaüht meist nimepidi (Js 43:1). Oled sa kunagi olnud täiesti oma tunnete pillutada, olukorras mis on täiesti sinu kontrolli alt väljas ning millest sa kuidagi ei suuda aru saada? Johannes uskus, kuigi ei saanud millestki aru, sest mõistis, et Jumal on tegemas midagi. Maarja tundis Jeesuse ära siis kui too teda nimepidi kutsus. Tõde on selles, et Jumal toimib ka praegu siin maailmas kõikjal meie ümber, ükskõik kas me tunneme Ta ära või mitte.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett