Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 2:1-10
Tervele õpetusele kohasest elust1Sina räägi aga seda, mis on kohane tervele õpetusele!
2Vanad mehed olgu kained, väärikad, mõõdukad, terved usus, armastuses, kannatlikkuses.
3Niisamuti käitugu vanad naised pühalikult: ärgu olgu keelepeksjad, ärgu orjaku liigselt veini, vaid õpetagu head,
4et nad suudaksid mõistlikult juhatada noori naisi armastama mehi ja lapsi.
5Nad peavad olema mõõdukad, puhta meelega, virgad majatalituses, head, alistunud oma meestele, et Jumala sõna ei teotataks.
6Niisamuti manitse nooremaid mehi olema mõõdukad igas suhtes,
7näidates iseennast heade tegude eeskujuna ja pakkudes rikkumatut, väärikat õpetust,
8tervet vastuvaidlematut sõna, et vastane häbeneks, kui tal pole meist rääkida midagi halba.
9Orjad alistugu oma peremeestele kõiges, olgu nende meele järgi, ärgu rääkigu vastu,
10ärgu näpaku, vaid osutagu kõigiti ustavust, et nad ehiksid igati Jumala, meie Päästja õpetust.
Tänu vohavale moraalilodevusele oma ühiskonnas, pidid Kreetalased õppima, et ei piisa ainult evangeeliumi intellektuaalsest mõistmisest - Kristus on sellisel viisil kätte saanud nende elud, et nad ei saa neid enam vanal viisil edasi elada. Samamoodi nagu juhid pidid olema eeskujuliku iseloomu ja käitumisega (Tt 1:5-9), pidid ka ülejäänud kogudseliikmed ülal hoidma kõrgeid moraalseid väärtusi. Kaitumisviisid, millele Paulus siin õhutab võivad tunduda ilmselged kellelegi, kes on juba kaua Kristusega koos käinud. Kuid sageli ka tänapäeval, nii nagu tol ajalgi, pidi uued kiriku liikmed mõistma, et kristlastena on nad alati kutsutud eristuma mitte-kristlikust kultuurist, nagu valgus mäe otsas (Mt 5:14-16).
Sellegipoolest ei piirdu Paulus sellistele käitumisviisidele õhutamises vaid kirikusiseste suhetega - ta sõnad orjadele, mis puudutavad nende uskmatuid peremehi (s. 9,10) on mõeldud peamiselt kirikuvälisteks olukordades ja ka vanematele naistele antud korraldustes on palju, mis puudutab nende igapäeva elu.On väga lihtne pidada oma käitumisviise iseenesestmõistetavaks ja mitte märgata, kui oleme sattunud lihtsalt 'tubli olemise' läägesse rutiini, selle asemel et olla eeskujuks, mida teised võiksid järgida. Tiitus on kutsutud olema eeskujuks kreetalastele sellisel viisil, et teda ei saaks kuidagi kritiseerida (s. 7,8).
Paulus soovis, et usklikud Kreetalased võiksid välja paista oma ühiskonnas ja üldise kultuuri keskel. Kas meie käitumine asetab meid teistest kuidagi eraldi, või jääme me märkamatuks meid ümbritsevas mitte-kristlikus ühiskonnas? Ka Jeesus kutsub üles oma jüngreid eralduma rahvamassist sellistel viisidel nagu hoidudes religioossusest, olles valmis andestama ja usaldades, et Jumal varustab neid kõigeks (Mt 5,6).
Selline kultuuriliselt ebatüüpiline käitumine nagu siira austuse osutamine autoriteetidele ja keeldumine teiste ärakasutamisest mingilgi viisil teeb usust tõeliselt 'atraktiivseks’ (s. 10) mitte-kristlastele, kui nad näevad teistsuguse eluviisi olemasolu ja võimalikkust ning igatsevad seda ka endale.
Selle kommentaari autor: John Wilks