Pauluse lähenemine eetikale polnud kunagi "tehke seda, sest mina ütlen nii" vaid pigem alati "tehke seda selletõttu, mida Jeesus korda saatis läbi oma ristisurma ja ülestõusmise". Huvitaval kombel ei too ta siinkohal esile kõrgeid moraalinorme, millele Jeesus oma eluga eeskujuks oli. Pauluse põhitählepanu on päästel, mille Jeesus oma ristisurma läbi läbi võimalikuks tegi (s. 11, 14). Kahtlemata Jeesus oli ja on jätkuvalt eeskuju keda järgida, kuid rõhuasetus mille Paulus meieni toob, tõstab esile selle, et meie eludel on nüüdsest, kui oleme usaldanud Kristust, täiesti teine alus. "Ma olen ühes Kristusega risti löödud" kirjutab Paulus teises kohas (Gl 2:19). Elu alus, kui selline, on nüüdsest muutunud. Kreetalased ei peaks valima moraalset eluviisi lihtsalt 'tänutäheks' Jeesusele tema tehtud töö eest, nad peaksid selle valima kuna see on ainus vastuvõetav valik peale sellist transformatsiooni.

Selline suhtumine viib meid sügavamale pinnapealsetest suhtumistest ja keskendub meie tegelikele motiividele. See tuletab meile meelde, et lihtsalt elada oma kultuuri standardite järgi - ükskõik kui kõrged need ka poleks - ei ole piisav. Kuigi kreetalased olid kurikuulsad oma madalate moraalistandardite poolest, siis pidasid Rooma kodanikud üldiselt auasjaks kinni pidada kõrgetest eetilistest väärtustest. Kuid Kristus kutsub meid üles millekski enamaks. Tema eeskuju surres patuste eest, nõuab meilt eluviisi, mis on täis armastavat kuulekust, ainsa sobiliku vastusena Tema ohvrile. Et teha meist inimesed, kes peegeldavad Tema loomust, on töö, mida Ta ise meie sees on täide viimas - nagu Paulus siin ka viitab (s. 14), et Kristus "puhastab meid endale pärisrahvaks". Meie ise ei teeni välja oma lunastust, vaid elame risti varjus, oodates esimesi märke uuest koidikust, "õndsast lootusest" (s. 13).