Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 5:31-47
Jeesus kõneleb Pojale antud meelevallast31Kui ma tunnistaksin iseenese kohta, ei oleks mu tunnistus kehtiv.
32See, kes minu kohta tunnistab, on keegi teine, ja ma tean: see tunnistus, mida tema minu kohta tunnistab, on kehtiv.
33Teie olete läkitanud saadikuid Johannese juurde, ja tema on tunnistanud tõtt.
34Aga mina ei vaja mingit inimese tunnistust, vaid räägin seda selleks, et teie võiksite pääseda.
35Johannes oli lamp, mis põles ja paistis, teie aga tahtsite üürikest aega ilutseda tema valguses.
36Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.
37Ja Isa, kes minu on saatnud, tema ise tunnistab minu kohta. Teie ei ole iialgi kuulnud tema häält ega näinud tema nägu
38ega püsi tema sõna teis, sest te ei usu teda, kelle tema on läkitanud.
39Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu - ja just need on, mis tunnistavad minust.
40Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.
41Mina ei vaja austust inimestelt,
42kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu.
43Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu.
44Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?
45Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud,
46sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.
47Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?"
Selles kirjakohas on kohtusaali tunne. Jeesus tõestab kolme tunnistaja abil, kes ta on. Esimene on Ristija Johannes. Johannes ristis Jeesuse ja taevast kostus hääl: „See on mu armas Poeg.“(2) Teine tunnistus on töö, mida ta teeb. Kuigi ta töö pole veel lõpetatud, annavad ta õpetus ja imeteod tunnistust sellest, kes Jeesus on.Kolmandaks tunnistab Jeesusest Pühakiri: Tema on see, kellest Mooses kirjutas ja kellest prohvetid kuulutasid. Kogu jumaliku ilmutuse keskpunkt on tõde Jeesusest kui Kristusest.
Jeesus siiski teab, et see kõik tema kuulajaid ei veena. Et mõista nendest tunnistustes peituvat tõde, neil peaks olema südamed, mis on avatud Jumala armastusele, aga just seda neil pole. Nende südamed on suletud. Iroonia on selles, et Jeesus räägib professionaalsete kirjatundjatega - inimestega, kes õpetavad teistele, mida Piibel räägib.Mooses on nende jaoks seaduseandja, aga just Mooses mõistaks neid nende uskmatuse pärast hukka (s 45, 46). Hoolimata oma suurest tarkusest, on nad ükskõiksed, pole piisavalt alandlikud ja kahtlevad tões Jeesusest kui lihakssaanud Jumala sõnast.
Nende usujuhtide probleem pole selles, et nad ignoreerivad Pühakirja, vaid et nad on teinud sellest jumala.Nad armastasid juriidilisi üksikasju, väiteid, sugupuid - kuid Pühakirja tõeline sisu jäi neil kuidagi kahe silma vahele, mis on kohtumine elava Jumalaga (s 39, 40). Mäletan üht vaidlust ühe Uue Testamendi õpetuse üle. Inimesed pildusid üksteise poole argumente, võisteldes, kes on õigeusklikum. See oli küll põnev, kuid mulle tundus, et Jeesus on selles mõistete rägastikus kaduma läinud. Ilma Temata on ka õigeusk tühi. Kui me ei lase Piiblil end Jumala juurde juhatada, võib sellest saada meile lihtsalt üks ebajumal.
1 Mary Lathbury, 1841–1913, „Break Thou the bread of life“ 2 Mt 3:17