Proovi see palve kaks korda läbi lugeda  - esiteks loe seda nagu Hanna mõtisklust ning vastust tema olukorras, siis aga nagu teoloogilist sissejuhatust Iisraeli kuningriikluse ajaloosse. See palve sobib imehästi mõlemasse konteksti, ning üsna kindlalt oli ka raamatu autori eesmärk esile tuua mõlemad vaatenurgad.

On oluline, et mõistaksime Jumala pühaduse, unikaalsuse ning kõikvõimsuse olulisust nii isiklikus argielus kui ka maailma mastaabis; rahvuslikus ja ka rahvusvahelises poliitikas. Selle tajumine peaks mõjutama meie suhtumist nii nt poeskäimise kohta, kui ka riiklikul tasandil, tehes välispoliitilisi otsuseid Iraagi osas. Hanna teadis isiklikust kogemusest, et Jumala vaatenurk võib olla hoopis teistsugune meie omast ning, et olukordi saab muuta. Ta teadis, et Jumal muudab nõrgad tugevaiks ning tugevad nõrkadeks, et uhkus on ohtlik ning et viimselt ei ole mingisugune inimlik vägi see, mis on otsustav, vaid ainult see, mida Jumal tahab.

Saamueli ja kuningate raamatuis arutatakse palju selle üle, kes tegelikult valitseb, kes on kõige tähtsam ning kellel on suurim vägi - aga sellesse Hanna palvesse tuleks asetada  terve tegelik, sageli palju vähem austust äratav maailma ja meie lugu. Juhtimine pole iial olnud uhkuse ja väe küsimsu, vaid alati Jumala äratundmise ning Tema ustavate sulaste ning rahva, nende aitamise küsimus, kes soovivad teha Tema tahet. Asjaolu, et Jumal võib ja ka pöörab inimeste väärtused ning ideed staatuse ja võimu osas peapeale, on suur julgustus neile, kes näevad endid nõrkade ja hädasolijatena; samas aga ka suur väljakutse neile, kes peavad endid võimsateks. Iga Jumala rahva liige peab teadma, et “ükski ei saa võimust omast jõust “ (s 9).

Ka see on tähelpanväärne, et need mõtted on talletatud just Hanna palvena. Meie kõikide kohus on järele mõtelda selle üle mida tähendab Jumala iseloom ning ligiolu meile isiklikult, aga ka kõikide elus siin - seda ei saa ega tohi me “üle anda” professionaalsetele vaimulikele” või teoloogidele.