Viienda ja kuuenda peatükid vahel teeb Matteus sujuva käiguvahetuse, ja see on märgiks, et Jeesuse kõne pöörab Tema järgimise olemuse ja põhjuse juurest küsimusele kuidas. Peatükis 5 reastas Jeesus viisid “õigeks eluks”, mida innustas oma jüngreid rakendama.

Siin kirjeldatud “õigus” (s 1) on sama, mida tutvustatakse juba Mt 5:20, kus jüngreid kutsutakse variseridest ette jõudma sõnakuulmises. Jeesus on just osutanud, kui kõrged on nõudmised ning kui radikaalset elumuutust Ta ootab oma järgijatelt. Oht on aga selles, et kord seda teada saanud, võivad ka jüngrid muutuda variseride taoliseks: kasutades kõike, mida Jeesus neile andnud on selleks, et esitleda suurejoonelist religioosset saavutust. Jeesus kardab, et nende käes võib “õige elu” muutuda hoopiski avalikuks esinemiseks. Ka õige armastavam, kõige isetum, kõige radikaalsem religioon maailmas, võib valedes kätes saada ärapööratud silmakirjalikkuseks. 

Ja nii ootab Jeesus õiget elu, mis on nähtav ”üksnes Jumala silmadele.” Ta palub, et me käituksime õigesti, ega püüaks koguda sotsiaalset krediiti, vaid pigem olla meelepärane oma taevasele Isale. “Teie Isa näeb, mida tehakse salajas”, ütleb Ta kahel korral (s 4,6), Tema teab “mida sa vajad” (s 8). Nii on nende (kõrgete) nõudmiste südames imeline tõde sellest, et kristlik sõnakuulmine ei ole religioosne kohustus - vaid see on Jumalaga armastuse suhte rõõmuküllane arendamine! Kristluse südames on suhe. Kui sa selle eemaldad, jääb järele vaid silmakirjalikkuse kuivanud aganad. Muuda see aga keskseks, ning tulemuseks on Looja ja loodu rõõmus ühinemine. Jeesus ütleb siin, et vagadus on isiklik, mitte avalik, ning palub meil vahetada maise aplausi taevase soosingu vastu. 

Mis aga on see “tasu”, millest Ta räägib (s 2,4,5,6)? See on tunda Jumalat veel enam, selles mõttes on vagadus iseenese tasu.