Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 17:31-54
Taavet ja Koljat31Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32Ja Taavet ütles Saulile: „Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga.”
33Aga Saul ütles Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees.”
34Siis ütles Taavet Saulile: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.”
37Ja Taavet ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siis ütles Saul Taavetile: „Mine, ja Issand olgu sinuga!”
38Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: „Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!”
45Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
47Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!”
48Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
49Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
50Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
51Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha. Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
52Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni; ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.
53Siis lõpetasid Iisraeli lapsed vilistite tagaajamise, pöördusid tagasi ja riisusid nende leerid paljaks.
54Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga tema sõjariistad pani ta oma telki.
Koljati reputatsioon, mis kinnitas vilistide usku ning sisendas hirmu Iisraeli väele, põrmustus mõne sekundiga. Taaveti võitlusinnust kantud sõnad ning keeldumine Sauli poolt pakutud relvastusest ei muutnud veel olukorda. Aga mõlemal poolel olevate sõdurite südamed muutusid sel hetkel, kui Taaveti lingukivi niitis hiiglase maha.
Iisraellased võisid kiita Taavetit, kui tormasid vaenlasi taga ajama, aga nad ei kiitnud Jumalat. Ainult Taavet teadvustas sündinus Jumala tegutsemise (s 46). Isegi Saulile, kes pealtnäha ei tundnud Taavetit ära, avaldas Taaveti julgus muljet, ometi ei ole mingit märki sellest, et temagi oleks selle võidu omistanud Kõikvõimsale Jumalale.
Eelmises tekstis keskendusime Iisraeli sõjameeste hirmule. Hirmu saab muuta üksnes läbi usu, et see, keda hakatakse usaldama, on ära tuntud ning arvatud täiesti usaldusväärseks. Ilma Jumalata oli ka Taavet võimetu.
Peale Jeesuse surma lukustasid jüngrid uksed, kuna kartsid juutide juhte (Jh 20:19). Aga nende hirm muutus usuks siis, kui nad kohtusid ülestõusnud Jeesusega. Tema (jüngrite jaoks) ootamatu ülestõusmine surnuist oli täielikult veenev. Ning siis julgesid jüngird kogu oma usalduse panna ülestõusnud Kristusele, kes oli lõplikult võitnud patu ja surma väe, ning kes võimaldab ka meil tungida veel sügavamale sellesse mida tähendab reaalne vabanemine hirmust.
Selle kuulsa piibliloo pilte on kasutanud kunstnikud, muusikud, poeedid ja isegi jalgapalli kommentaatorid. 1.Saamueli raamatu autori jaoks aga pole Taaveti ja Koljati loo Taavet lihtsalt rahva kangelane, vaid mees, keda Jumal peab sobivaks kuninga troonile. Taavet usub ühte tõelisse Jumalasse, mitte vilistide nimetutesse jumalustesse. Kontrastina Iisraelile ning Saulile, on Taavet mees täis usku.
Taavet oli minu poisipõlve kangelane, kes lingu vibutades illustreeris mu lastepiibli lehekülgi ja siis tõstis üles tapetud Koljati pea. Me laulsime temast pühapäevakoolis, teda esitleti meile kui mehelikkuse eeskuju, ning nagu ka Taaniel, Joosua ja Gideon: pidime saama sama julgeteks kui olid nemad. Ja just siin peitub üks probleem mu pühapäevakooli aegse põlvkonna jaoks: ma kasvasin üles kristlasena, kuid kohtusin inimestega, kellede jaoks kristluse kogemine lõppeski pühapäevakooliga. Oma täiskasvanu-ellu võtsid nad kaasa mälestused dramaatilisest Vana Testamendi lugude Jumalast. Nad arvavad, et kirik usub sellist vägivalda andestavat Jumalat - kes oli Noal, Taavetil ja Taanielil ning kes purustas Jeeriko müürid; Jumalat, kes põhjustas vägivaldeid sündmusi, mis sööbisid noorte mälusse sügavamalt kui Jeesuses end ilmutanud Jumal.
Praegune põlvkond on piibli osas kirjaoskamatu. Pühapäevakoolid siiski eksisteerivad, kuigi on kahanenud väikesteks. On ka kristlike perekondade lapsi ning isegi võimalus teatud koolides anda oma lastele kristlik haridus. Aga endiselt on õhus küsimus: kuidas õpetada Piibli keerulisi lugusid lastele? Maailmas kus religioonist lähtuv vägivald kasvab, on paljud hakanud küsima, kas vägivalda sisaldavad piiblilood üldse sobivad lastele õpetamiseks. Isegi küpsed kristlased on hädas Vanas Tesatamendis orienteerumisega ja seal kirjeldatud Jumala aktsepteerimisega, kes tundub inimesi üles kutsuvat tapma Tema nimel.
Kuidas peaksime siis toimima?
John Harris
Selle kommentaari autor: Ro Willoughby