Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kohtumõistjate 19:1-30

Teisipäev, 19. November 2002

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kohtumõistjate 19:1-30

Gibealaste häbitegu
1Ja neil päevil, kui Iisraelis ei olnud kuningat, elas keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.
2Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.
3Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.
4Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid seal.
5Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles oma väimehele: "Toeta oma südant leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!"
6Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis ütles nooriku isa mehele: "Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su süda olgu rõõmus!"
7Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.
8Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles temale: "Toeta oma südant ja viibige kuni päevaloodeni!" Ja nad sõid kahekesi.
9Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: "Vaata ometi, päev kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!"
10Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.11Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal ja teener ütles oma isandale: "Tule nüüd, põikame sellesse jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!"
12Aga ta isand ütles temale: "Me ei pöördu mitte võõraste linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi Gibeasse!"
13Ja ta ütles oma teenrile: "Tule, et jõuaksime ühte neist paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!"
14Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.
15Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud oma kotta öömajale.
16Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga mehed olid aga benjaminlased.
17Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna turul, ütles vana mees: "Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?"
18Ja ta vastas temale: "Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga keegi ei võta mind oma kotta.
19Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos su sulasega, ei puudu midagi."
20Siis ütles vana mees: "Rahu olgu sulle! Igatahes on mul olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks turule!"

See lugu on üks selliseid, mille kohta sageli on avaldatud imestust, et nad üldse Piiblis on. Tahaksime ju, et Piibli kirjakohad meid vaimselt üles tõstaksid meie tavaliselt nii raskest elust. Ja ootamatult komistame aeg-ajalt selliste küsimärkide otsa nagu praegune kirjakoht. Mida sellega siis peale hakata?

Üks võimalus on ignoreerida seda kui üht “inimlikku lisandit Piiblis”. Teine võimalus on endalt küsida taas selle kohta, mida tegelikult Pühakiri tervikuna meile öelda tahab.

Pühakiri ei paita üksnes inimese pead, vaid pigem suunab meid vaatama inimese tegeliku olukorra peale, et mõistaksime, kui suur on meie langemine. Ei Jumal ega Pühakiri vaata inimest läbi roosade prillide. Alles siis, kui Jumala läbitungiv valgus meid on paljastanud, võib meile osaks saada andeksandmine kahetsemise läbi. Vahest tahabki see kirjakoht meile näidata, et Jumala ees on meie teod alasti ja avalikud.

Gibealaste tegu oli seda enam jälestusväärne, et nad olid Issanda väljavalitud rahvas: nad olid benjaminlased, üks kaheteistkümnest Iisraeli suguharust. Edasistest peatükkidest on näha, et see sündmus saab ajendiks suurele sõjale ja benjaminlasi karistatakse väga karmilt.

Ometi näitab see peatükk selgesti, et ka Jumala koguduses sünnib asju, millest sageli ei taheta ei rääkida ega teada. Ent Jumala au Tema koguduses ei ilmu alati ainult selles, et kõik selle liikmed on üdini pühad, vaid ka selles, et valskuse tegijad tuuakse valguse ette ja neid karistatakse.

Jumala arm saab meile avalikuks alles Tema valguse käes.

Selle kommentaari autor: Mait Mölder