Ilmselt on see psalm kirjutatud seoses seaduselaeka Jeruusalemma toomisega (2Sm 6) - esmalt kirjutatud  sündmuseks ning hiljem kasutatud sama sündmuse tähistamiseks. Laegas sümboliseeris Jumala imepärast ligiolu ja au. Selle puudutamine ebakõlbulikuna tähendas kindlat surma. 

 Psalm 24 tähistab reaalsust, et Issand on Kuningas! Laul algab Jumala kui Looja esiletoomisega, liigub edasi Jumala kummardaja südame juurde ning lõpeb Aukuninga kohaloleku üle rõõmustamisega. Kui Taavet alustab ülistades Jumalat Loojana, seejärel aga ütleb ta  milline inimene üldse tohiks seista Jumala pühaduse ees. Et ellu jääda peaksid inimesed olema puhtad, ja just siin hakkame tundma end ebamugavalt. Kes üldse riskiks määritud südamega siseneda Jumala kirkasse aupaistusesse?

Taavet teadis, et peab puhastama oma südame ja käed ülekohtust, ning meeles pidama Jaakobit.... Meeles pidama Jaakobit ( s 3-6)? Jah, hoolimata Jaakobi petlikkusest, igatses ta ja sai andestuse Jumalalt. Nii - täis lootust, tantsib ja laulab Taavet keset ohvrisuitsu ja kõlavaid trompeteid lahti iidsed väravad... “et aukuningas saaks sisse tulla!” ( s 7-10).

Meid, innustab psalm 24, lisaks südame puhastamisele, pürgima sügavamale ja kõrgemale ülistuses. Näeme, kuidas on eraldi esile toodud Jumala mitmekülgsus:  kõikvõimas Looja-Jumal (s 1,2), võidukas Sõjamees-Jumal (s 8) (2Ms 15:3) ja auline Suverään - Jumalal (s 7-10). Sellisel taustal on meie endi jumalapilt kahtlemata ebapiisav ning meie kogemus Tema kummardamisest veel vaene. Liiga sageli oleme Jumala kujundanud meie endi sarnaseks, olles ise mõjutatud armastuse kujutlusest - mis sageli on aga pinnapealne ning ennast täis;  ning igtaseme suhet, kuigi ka meie igatsus on moonutatud.

Nende jaoks, kelle Jumal on kujundatud nende endi arusaamise kohaselt  ja vajadustest lähtuvalt, on tänase psalmi Jumal midagi täiesti uut ja üllatavat. Meile võib mitte meeldida pilt Jumalast, kes on võimas lahingus (ja seda tulebki tasakaalustada  perspektiiviga Jumala olemuse teistest omadustest), samas vajame kõik Jumalat, kes suudab tagasi lüüa ja hävitada kurjuse. Vajame Jumalat, kes on äraarvamatu ning ääretu, suurem kui inimene iial hoomata suudab ja palju majesteetlikum kui välja kannataksime. 

Meie ülistus ning kummardus Talle, peaks midagi sellest ka väljendama. Tegelikult kõlbabki Talle vaid tõelise imetluse ning hämmastuse tundmine, õige jumalakartus, ning see, et anname üle oma inimeseksolemise (s 4), mis on tehtud vastuvõetavaks Kristuse surma kaudu. 

Kui Kõikvõimsa Jumala auhiilgus siseneb Jeruusalemma siis on see ühtlasi viide aulisele Messia tulekule ja sellele imelisele tõotusele mille tema annab kristlastele: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” ( Ilm 3:20)