Loe läbi alltoodud kirjakoht: Johannese 8:48-59
Jeesus ei ole sellest maailmast48Juudid kostsid talle: "Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?"
49Jeesus vastas: "Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.
50Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik.
51Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!"
52Juudid ütlesid talle: "Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.
53Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?"
54Jeesus vastas: "Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: "Ta on meie Jumal."
55Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna.
56Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas."
57Nüüd ütlesid juudid temale: "Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?"
58Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina."
59Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.
Juutidele ei saa ju pahaks panna, et nad Jeesust järele proovides küsitlesid. Ent pahaks saab panna seda, mis takistas neil tõde ära tundmast ning viis jumalateotuseni (s 49). Mis see oli, selgub juutide kahest esimesest küsimusest ja Jeesuse vastusest neile.
Esimesele süüdistusele (s 48) vastab südametetundja Jeesus, et Tema ei otsi oma, vaid Isa au.
Teisele küsimusele (s 53) vastab Jeesus taas, et mitte Tema ise ei ülista ennast, vaid seda teeb Tema Isa.
Näeme, milles on probleem: küsijad on vihased, et Jeesus arvab end neist kõrgemaks. Ehk tunneme iseendast: kõigist pahedest kõige rohkem vihastab meid teiste juures ülbus ja uhkus. See näitabki, kui palju on seda meis endas.
Uhkus ei lase meil tunnustada kaaslast, kes on meist üle sel alal, kus meiegi tunnustust taotleme. Uhkus ei lase meil ära tunda tõde. Uhkus ei lase meil uskuda ilmvõimatuid asju, sest Jumala tõed näivad sageli ilmvõimatud – näeme seda juutide kolmandast küsimusest (s 57).
Mitte asjata ei öelnud kirikuisa Augustinus, et kolm kõige tähtsamat kristlikku voorust on alandlikkus, alandlikkus ja veel kord alandlikkus. Alandlikkuseta ei suuda me ka tõe sisse jääda. Kõiki, kes on tõe seest, kiusatakse taga (s 59). Selleks on suuteline vaid inimene, kes on valmis tunnistama Jeesust Issandaks ja Temalt õppima (Mt 11:29).
Selle kommentaari autor: Karin Teder