Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 11:1-20
Soofar süüdistab Iiobit ülekohtus1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2
„Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta
või lobisejal olema õigus?
3Kas su vada peaks panema mehed vaikima
või tohid sa mõnitada,
ilma et ükski sind häbistaks?
4
Sest sa ütled: „Mu õpetus on selge
ja ma olen tema silmis puhas.”
5Kui ometi Jumal räägiks
ja avaks oma huuled su vastu
6ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi,
mis on mõistusele otsekui imed.
Siis sa mõistaksid,
et Jumal su süüst mõndagi unustab.
7Kas sa suudad leida Jumala sügavuse?
Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
8Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha?
Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
9Nende mõõt on pikem kui maa
ja laiem kui meri.
10Kui tema mööda läheb ja vangistab
ning kohtu kokku kutsub,
kes teda siis võiks keelata?
11Sest tema tunneb valelikke inimesi,
näeb nurjatust ega pane mikski,
12et ka tühipäine mees saab oidu,
kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
13
Kui sinagi oma südant valmistaksid
ja sirutaksid oma käed tema poole -
14kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele
ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
15siis sa võiksid küll häbimärgita
oma palge üles tõsta,
võiksid olla kindel
ega tarvitseks karta.
16Siis sa võiksid unustada vaeva,
mõelda sellele kui äravoolanud veele.
17Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev,
pimedus oleks nagu hommik.
18Siis sa võiksid olla kindel,
et lootust on.
Sa tunneksid ennast turvalisena,
ja saaksid rahulikult magada.
19Sa võiksid maha heita,
ilma et keegi hirmutaks.
Ja paljud tuleksid sind meelitama.
20Aga õelate silmad kustuksid,
neil kaoks pelgupaik
ja nende lootuseks oleks
hingeheitmine.”
Soofari meelest olid Iiobi kannatuste põhjuseks sellised patud, mida Iiob ise ei teadvustanud. Iiob oli küll tunnistanud, et Jumalal on ülim tarkus, aga oma kõnes muutis ta selle küsitavaks. Nüüd püüab Soofar Jumala tarkust kaitsta ja see, mida ta ütleb on ka tõsi, kuid tema järeldused on valed. Jumal teadis ja tundis oma sulase Iiobi kõiki kannatusi ning nende tähendust, kuigi Iiob ja ta sõbrad sellest midagi ei teadnud.
Meil tuleb Soofari valed järeldused kõrvale panna ning keskenduda tõele, mida ta ütleb Jumala tarkuse kohta. Ükski inimene ei saa Jumalat lõpuni mõista - ei Iiob, ei Soofar ega ka ükski teine kannatuses olija. Jumalal võivad olla omad põhjused, miks kellegi kannatused veel ei lõpe või miks need on tulnud, ning kuigi Ta kogu oma halastusega on kannatajate ligi, ei anta meile enamasti selgitusi. Ometi on Jumal ise ja Tema ligitulek sageli see viimane turvapaik, mis kannatajale jääb. Ja kui inimene sellega viimaks lepib, võib see olla ka kindluse ja rahu paik isegi suures valus.
Need aga, kes ei saa jätta teiste valu põhjuste väljaselgitamist, peaksid olema äärmiselt ettevaatlikud igasuguste selgituste pakkumisel, et neist ei saaks hoopis Jumala tõe väänajaid siis, kui nad enda meelest Jumalat kaitsevad.
Kui Jumal andestab, siis ei tee Ta seda osaliselt, vaid annab andeks kõik inimese patud. Iialgi ei kohtle Jumal seda, kellele Ta on armu andnud nii, nagu andestust poleks olnudki. Kannatused ei ole iial karistuseks sellele, kelle patud on talle andeks antud. Jeesus kandis kogu inimkonna karistuse ära Kolgatal. Ja sellepärast saab kannataja seal Jumala juures leida rahu ja troosti.
Selle kommentaari autor: Jorma Pihkala