Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 13:1-28
Iiob kinnitab oma süütust1Vaata, kõike seda on mu silm näinud,
kõrv kuulnud ja tähele pannud.
2Mida teie teate, seda tean minagi,
ma ei jää teist maha.
3Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida
ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
4Sest teie olete valega võõpajad,
ebaarstid olete teie kõik!
5Oleks küll parem, kui te vaikiksite,
siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
6Kuulge ometi mu manitsust
ja pange tähele mu huulte väiteid!
7Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida
ja tema heaks pettust sõnastada?
8Kas tahate olla tema poolt,
Jumala kasuks asja ajada?
9Ons see hea, kui ta teid läbi katsub?
Või tahate teda petta nagu inimest?
10Ta karistab teid karmilt,
kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
11Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu
ja kartus tema ees ei valda teid?
12Teie väited on tuhka kirjutatud,
teie kilbid on savikilbid.
13
Olge vait mu ees ja laske mind rääkida,
tulgu siis mu peale mis tahes!
14Ma võtan oma ihu hammaste vahele
ja panen oma hinge pihku.
15Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam!
Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
16Seegi on mulle abiks,
et jumalatu ei pääse tema palge ette.
17Kuulge hästi mu sõnu
ja võtke kõrvu mu seletus!
18Vaata ometi, ma olen asunud
õigust jalule seadma:
ma tean, et mul on õigus.
19Kes tahaks mulle vastu vaielda?
Siis ma vaikiksin nüüd ja
heidaksin hinge.
20Ainult kaks asja tee mulle,
siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21võta käsi mu pealt ära
ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22
Hüüa siis ja mina vastan,
või räägin mina ja sina vasta mulle!
23Kui palju on mul süütegusid ja patte?
Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24Miks peidad oma palge
ja pead mind oma vaenlaseks?
25Kas tahad hirmutada lendlevat lehte
ja taga ajada kuivanud kõrt,26et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju
ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
27paned mu jalad pakku,
valvad kõiki mu radu
ja märgid enesele mu jalajälgi?
28Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane,
otsekui koi järatud riie.
Iiob otsustab oma kohtuasja esitada otse Jumalale, aga enne seda väljendab ta oma pahameelt sõprade vastu. “Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?” (s 7) küsib ta. Tema pahameel sõprade vastu on piiritu. Iiob nimetab sõpru “valega võõpajateks” ja “ebaarstideks” (s 4) ning pöörab sõprade süüdistused tagasi nende endi vastu. Nad olid Jumala kohta valet tunnistanud.
Kas see kõik oli õige kirjeldus tema sõpradest on iseasi, aga Iiobil oli paljuski õigus. On ju ilmne, et inimene võib Jumalast valesti rääkida juba sellepärst, et inimlik arusaamine on piiratud. Just seda Iiobi sõbrad olid ka teinud. Arvatavast ei teinud nad seda meelega, ega saanud isegi ei aru, et nii teevad, aga sellest hoolimata rääkisid nad Jumalat kaitsta püüdes seda, mis polnud tõsi.
Jumalat ei saa kunagi “kaitsta” põhjendustega, mis on inimese suhtes ülekohtused.Seepärast on vaikimine nii mõnigi kord targem ja parem kannatusest osavõtmine, kui katse konkreetset kannatust “ära seletada”. Meile piisab sellest, kui tunnustame Jumala tarkust, mis on kõrgem ning usaldame, et Tema ei tee vigu. Valedel alustel olevad selgituskatsed on enamasti ülekohtused kannataja suhtes ning veelgi enam on see eksimine Jumala vastu.
Kuigi Iiobi tunnetus oli puudulik, oli tema arusaamine Jumalast oluliselt sügavam sõprade omast.
Selle kommentaari autor: Jorma Pihkala