Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 69:31-37
Ahastushüüd Jumala poole31Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
32See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
33Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
34Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
35Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.
37Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.
Jeesuse kui Messia saabumisel Jeruusalemma valitses ülev meeleolu, rahvahulgad ülistasid Jeesust ja Jumalat. Sama ülistus täidab ka seda psalmiosa. Lauljale avaneb otsekui taevas (s 31) ja uus perspektiiv. Issand otsekui kuulutab kehtetuks need mõõdupuud, mis senini on mõõtnud rahvast ja Tema kogudust.
Mis saab oluliseks:
1) vaimne ohver (32),
2) viletsa ja oma südames tõe otsija meelsus,
3) vangi ehk ühiskonna poolt halvakspandu Issanda-poolne vastuvõtmine,
4) koguduse piiride ja selle õnnistuste laienemine Messia tuleku läbi.
Kas sulle, hea lugeja, ei tundu, et me oma kiire elu tegelikkuses sageli hülgame hoolimatult need, kes meie tempole jalgu jäävad? Mentaliteet “igaüks seisku enda eest ise” on meie ajastul valitsev. Mida räägib aga tänane kirjakoht sellise suhtumise kohta?
Selle kommentaari autor: Mare Tamm