Neljapäev, 24. Aprill 2003
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Saamueli 17:28-54
Taavet ja Koljat28Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: "Mispärast sina siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust."
29Aga Taavet vastas: "Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?"
30Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.31Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32Ja Taavet ütles Saulile: "Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga."
33Aga Saul ütles Taavetile: "Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees."
34Siis ütles Taavet Saulile: "Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki."
37Ja Taavet ütles: "Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest." Siis ütles Saul Taavetile: "Mine, ja Issand olgu sinuga!"38Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: "Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud." Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43Ja vilist ütles Taavetile: "Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?" Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44Siis ütles vilist Taavetile: "Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!"
45Aga Taavet ütles vilistile: "Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
47Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!"
Kui Taavet ja Koljat kohtuvad, võiks arvata, et Koljati võidus ei saa kahtlustki tekkida. Tal olid vaieldamatult kõik inimlikud eelised (s 33).
Taavet aga ei kahtle oma võidus. Kust võtab ta oma usu ja julguse? Vt salme 36b ja 37.
Millele lootis Taavet, näeme salmidest 45 ja 47. Võrdle salmiga 40 – miks ei lootnud Taavet sellele?
Taavet mitte ainult ei uskunud võitu, vaid ütles selle ka välja – tunnistas oma usku (vrd Rm 10:10). Pealtnäha sedasama tegi ka Koljat. Miks osutus võitjaks Taavet? Meenutame 1Sm 16:13. Tegemist polnud Taaveti enesekindluse või inimliku julgusega.
Usk on õige siis, kui selle aluseks on Jumala tegelik ligiolu. Selline usk võidab maailma ka meie tänastes võitlustes.
See ongi võit, mis on ära võitnud maailma – meie usk! 1Jh 5:4
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel