Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Korintlastele 13:1-7
Armastuse ülemlaul1 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
2Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
3Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
4Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,
5ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
6tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
7Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Tänane lõik jaguneb kaheks: s 1-3 ja 4-7.
Esimeses osas tuletab Paulus meelde armastuse tähtsust. Kui meil ei ole armastust, on meie tegevus ning meie armuannid (vt eilne tekst) tühised.
Mõtiskluseks: Millist valgust heidab see väide minu väärtushinnangutele? Kas kaaskristlaste seas on auväärseid inimesi, keda hindan hoopis teiste omaduste tõttu?
Armastus ning sellega kaasnevad teod ei ole midagi, milleks ennast sundida saab (vt Rm 5:5). Kõigis ja kõiges, mis meid ümbritseb, tuleb näha Jumala loomingut – siis tekib meis ka austus ning armastus selle vastu. Kes armastab Jumalat, armastab ka Tema loodut.
Salmides 4-7 kirjeldatakse armastust. Kas minu suhteid kaasinimestega saab alati iseloomustada samasuguste sõnadega? Miks? Kuidas elada oma eluga paremini tõeks armastust Jumala ja Tema loodu vastu?
Selle kommentaari autor: Anneli Pärlin