Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Korintlastele 15:12-19
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest12Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?
13Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud.
14Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
15Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.
16Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud;
17kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
18Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud.
19Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
Millisele alusele oled sina rajanud oma usuhoone? Kas kaljule, Jeesusele Kristusele, Tema ristisurmale meie pattude eest ning ülestõusmisele? Kas meie usk jääb püsima elutormides?
Kui usk variseb kokku ootamatute raskuste saabudes meie ellu, siis oleme jätnud midagi tähele panemata (s 19). Me ei ole viitsinud kaevata sügavuti kuni tõelise Kaljuni, Jeesuse Kristuseni. Kuidas sellises olukorras taastada, üles ehitada oma usuhoonet?
Selliste probleemidega seisis silmitsi ka apostel Paulus, hoiatades korintlasi möödalaskmiste eest usuelus. Tähtis oli edasi anda evangeeliumi peatuuma, s.t kuulutada neid põhitõdesid, mida apostel oli saanud Issandalt. Ja kui ruttu olid tekkinud eksiõpetused! Anti ju algkoguduse päevil õpetus edasi suusõnaliselt ning inimeste vastuvõtuvõime on erinev.
Oleme võrratult paremas olukorras, meil on kättesaadav emakeelne Piibel, on pikaajaline kristlik traditsioon, vanematelt pärit usk.
Selle kommentaari autor: Mati Särglepp