Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Korintlastele 15:35-50
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest35Nüüd aga küsib mõni: "Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?"
36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
37Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
38Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
39Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
40On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
41isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.42Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
43autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
44maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
45Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
47Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
48Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
49Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.50Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Selle küsimuse ennetamiseks ja selgituseks toob Paulus näite igapäevasest elust – nisuivast, mis visatakse mulda, kus ta idaneb, võrsub, loob pead ja kannab vilja mitmekümnekordselt. Niimoodi peab ka meie ihu, see maine nisuiva, surema, et kanda ülestõusmises taevast vilja – taevast ihu kirkuses.
Nõnda kui esimese inimese, Aadama kaudu tuli surm, tuleb Kristuse kaudu elu.
Usu kinnituseks kutsub apostel Paulus korintlasi üles jooksma usu võidujooksu, et pärida auhinda – igavest elu, sest liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust (s 50).
Et hoida oma osadus Jumalaga puhtana, tuleb nii mõnigi kord loobuda oma inimlike egoistlike ihade ületähtsustamisest, ehk teiste sõnadega: seada oma elus esikohale vaimsed väärtused (s 36). Sest mis oleks meil kasu kogu maailma omandamisest, kui kaotaksime selle käigus igavese elu?
Selle kommentaari autor: Mati Särglepp